Vao tornlinnus – kui mõisnikud hakkasid tornidesse ronima

Hirmust sündinud Vao tornlinnus.

Pärast 1343. aasta Jüriöö ülestõusu said Põhja-Eesti mõisnikud aru, et avatud uste poliitika enam ei toimi. Alguse sai massiivne tornlinnuste ehitusbuum, kus neljandale korrusele roniti ainult siis, kui asi oli tõsine ja veri väljas. Vao on üks viimaseid mohikaanlasi, kes seisab püsti ja meenutab aegu, mil naaber ei tulnud soola laenama, vaid tõrvikuga vundamenti katsuma.

Vao torn ei ole lihtsalt kivihoone, vaid 14. sajandi paranoia tippsaavutus. Kui mujal Eestis põletati mõisaid maha, siis Vao mõisnik ehitas endale 2,5 meetri paksuste seintega kindluse, kuhu isegi “mardikad läbi ei pääsenud”. See on ellujäämise meistriklass: linnus pidas vastu sajandeid kestnud piiramistele, et siis 1950ndatel leida end sovhoosi sigade ja nende haisu keskelt. Tõeline aristokraat, kes on näinud nii rüütleid kui ka kärssninaid!

Kohas, kus täna käivad koolilapsed giidi sabas, peeti madala laega kodukabelis jumalateenistusi ja lasti lavatooriumist vesi otse linnusemüüri varjust välja. Vao torn ei ole pelgalt vana kivihoone, see on karastunud, vaikne ellujääja, kes on pidanud vastu sõdadele, sigadele ja salakäikudest sahisevale rahvasuule.

Kui linnust rajati, enne Liivi sõda, ilmselt tunti, et on ebaturvaline elada ja taheti püsivat kohta, kus olla peidus. Vao linnus oli oma algusaegadel, 14.-15. sajandil, nagu loss — suursugune neljakorruseline elumaja, mille alumine korrus puges maa alla ja hoidis toidumoona ning muid varusid. Teisel korrusel toimetati, tehti töid, võib-olla kuivatati villa ja kangast, kes teab. Kolmas korrus — see oli elamiseks ja seal elatigi pidevalt. Seal oli kamin, mis sooja andis, lavatoorium ehk omapärane kivist kraanikauss, mis juhtis vee otse õue, kabel ja ka dansker ehk käimla. Neljas korrus oli omaette maailm — kaitsekorrus, kuhu kunagi ei tuldud hommikukohvi jooma. Seinte paksus küündis maapinnal pea kahe ja poole meetrini, nagu oleks keskaegne müürimees kartnud, et mardikad tema tornist läbi tulevad.  Linnus oli kasutusel 1770-dateni, mil valmis uues peahoone. On tähelepanuväärne, et linnu sõdade käigus terveks jäi. Hiljem, pärast uue peahoone valmimist, tornlinnus enam aktiivset kasutust ei leidnud, kuid maha seda ka ei lammutatud. Tõenäoliselt kasutati ajutise eluruumina või hoiukohana.

Oluline muutus toimus 1986. aastal, kui Vao sovhoos alustas tornlinnuse restaureerimist. See oli tüüpiline hilisnõukaaja algatus, kus kohalikud majandid hakkasid huvi tundma kultuuripärandi taastamise vastu. Leiti, et Vao linnus on Baltimaade üks unikaalsemaid, teist nii hästi säilinud tornlinnust siinkandis polnudki.

Rahva suu ei püsi aga vagusi — räägitakse salakäigust Kiltsist Vaoni. Pole ühtki tõendit, et keegi oleks sealt kunagi läbi pugend, aga et Vao linnus on tänaseks muuseum, võib seal täitsa vabalt midagi salapärast olla. Vähemalt mõnes keldriukse taga, mida giid kinni hoiab.

Tekib küsimus, et kus siis teine tornlinnus on – see on Kiiu torn.

Vaos on üles võetud ka mitmeid kaadreid filmile Apteeker Melchior, aastatel 2020-2021.

Tornlinnuseid esines Eestis 14.sajandil üsna arvukalt. Neid ehitati nii tähtsamate maa- veeteede julgestamiseks kui ka paikadesse, kuhu ei olnud vaja arvuka meeskonnaga suuri linnuseid. Ka talupoegade ülestõusude tõttu olid mõisnikud sunnitud rajama kaitseehitisi, mis tomlinnuste näol olid küllaldaseks toeks väiksemate kallaletungide korral. Eriti hoogustus tomlinnuste püstitamine pärast Jüriöö ülestõusu 1343. aastal, mil hävitati hulk mõisaid eelkõige PõhjaEestis.

Muudetud: 19.03.2026