Paju lahingu mälestusmärk – monument, mis ootas oma tundi 54 aastat

Paju lahingu mälestusmärk on haruldane ajalooline erand – okupatsiooniaastatel peidus olnud originaalobelisk pääses hävingust ja püstitati lõpuks alles 1994. aastal täpselt sinna, kuhu Laidoner oli kunagi nurgakivi pannud.

Kui seista Paju mõisa väljal, on raske uskuda, et just siin peeti üks kogu Vabadussõja verisemaid ja otsustavamaid lahinguid. 31. jaanuaril 1919 kohtusid siin Eesti ja Soome vabatahtlikud väeosad ning Punaarmee eliitüksus – 1200 Läti punast kütti ja Vene enamlast, keda toetasid kuulipildujad, suurtükid ja soomusrong. Eesti poolel oli vaid 693 meest.

Päeva jooksul tõrjuti kõik rünnakud tagasi. Õhtu saabudes murdsid Kuperjanovi partisanid ja Soome Põhja Pojad mõisa hoonetesse sisse ning vallutasid need käsitsivõitluses. Kaotused olid rängad: Eesti poolel langes või sai haavata 156 meest, nende seas sai surmavalt haavata ka Julius Kuperjanov. Soomlased kaotasid 81 võitlejat. Punaarmee kaotas ligi 300 meest. Kuid võit avas tee Valga vabastamiseks ja juba  järgmisel hommikul marssisid eestlased ja soomlased Valka. On ka teada, et Julius Kuperjanovi asemel juhtisid Paju lahingus vägesid soomlased ja see oli viga – soomlased ei tundnud piisavalt kohalikke olusid.

Paju lahingu mälestusmärgi mõte sündis juba 1930. aastal  kindral Nikolai Reegi  eestvedamisel. Arhitekt Georg Saare kavandatud monument pidi valmima lahingu 20. aastapäevaks. 1938. aastal pani kindral Johan Laidoner nurgakivi ning 1940. aastaks oli valmis muldkeha – 12 meetri kõrgune tömppüramiid. Kuid Nõukogude okupatsioon katkestas töö. Õnneks viidi graniitobelisk hoiule ja see pääses hävingust.

Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas president Lennart Meri monumendi, originaali, mitte koopia – haruldane juhus Vabadussõja mälestusmärkide seas.

Täna seisab Paju monument siin kui vaikne tunnistaja lahingule, mis maksis palju, kuid tõi Eesti lõunapiirile otsustava võidu.

Muudetud: 14.05.2026