Vaindloo, kus tuli põles ainult omadele

Vaindloo saare ajalugu on täis impeeriumi paranoiat.

Räägitakse, et Peeter I isiklikul käsul kehtis saarel karm reegel: enne tuletorni rajamist süüdati tuli päevamärgis vaid siis, kui silmapiiril olid Vene laevad. Ülejäänud maailm pidi pimeduses ja udus lihtsalt õnnele lootma. See oli strateegiline mäng elu ja surmaga, kus valgus ei olnud mitte teejuht, vaid ehtne poliitiline privileeg.

Vaindloo tuletorn ise on tegelikult suur pettus. See 17-meetrine Gordoni süsteemi malmmonstrum ei kuulugi tegelikult seni tuletornita olnud Vaindloo saarele, vaid on Vormsi “põgenik”. 1864. aastal Hari kurgus püsti pandud torn pidi seitse aastat hiljem “ära kolima”, sest Vormsi mets kasvas talle lihtsalt üle pea. See on Eesti ajaloo mastaapseim ümberasustamisprojekt, kus terve majakas võeti tükkideks ja veeti keset merd kivisele saarekesele, et päästa laevaliiklus suurest eksitusest.

Enne raudset tuletorni seisis Vaindlool puust päevamärk, mis ühel hetkel lihtsalt ninali kukkus. Ametlik süüdistus oli ränk: üle lahe sõitnud randlased olevat päevamärgi metallosad “tuuri pannud”. Kas see oli varastatud metalli nälg või meremeeste protest Peeter I valikulise valgustuspoliitika vastu, pole päris selge tänaseni. Igal juhul jäi saar tühjaks ja pimedaks, kuni Vormsi malmhiiglane selle koha uue ja raudse korraga täitis.

Vaindloo tuletorn on tunnistatud arhitektuurimälestiseks.

Vaindloo ei ole nõrganärvilistele – see on Eesti kõige põhjapoolsem punkt, kus rannikut valvab 7,7-meetrine rabakivist hiidrahn. Kui udu nii tihedaks muutuseks, et isegi Gordoni süsteemi malmplaatide vahelt tuli välja ei paistnud, hakkas saarel lõugama massiivne udukell. See oli hääleline meeleheide keset tühja merd, mis pidi hoidma laevad eemal Eesti kõige põhjapoolsemast rändrahnust, mis varitseb lainetes nagu kivistunud vaal.

Muudetud: 26.04.2026