Kambja kirik

Kambja Püha Martini kirik — korduvalt maha põletatud, järjekindlalt uuesti üles ehitatud ja lõpuks kangekaelselt ellu jäänud pühakoda, kus eesti kirjakeel, haridus ja koorilaul said oma esimesed tugevad juured.

Kambja maamärgiks on 14. sajandil ehitatud, seejärel mitmes sõjas maha põletatud ning ikka ja jälle taastatud Kambja Püha Martini kirik. Mõnes dokumendis aga on seda nimetatud ka Püha Maarja kirikuks.  Alles 1937. aastal ehitati arhitekt Arnold Matteuse projekti järgi trepikodadega läänetorn.

Taolise saatusega kirikuid, mis korduvalt maha põletatud ja ikka uuesti taastatud, on Eestis kümneid, kuid just selles kirikus tõlkis Kambja kirikuõpetaja Andreas Virginius koos oma pojaga lõunaeesti keelde “Wastse Testamendi”, samuti asutas ta 1686. aastal kiriku juurde ühe esimestest Eesti talurahvakoolidest. Virginiuse esmase õpetuse all sai Kambja poisist Ignatsi Jaagust üks Forseliuse poolt Rootsi kuningale esitletud eestlasest, kes aitas Eesti kooliõpetajate haridusel jätkuda.

Väga aktiivne oli Kambjas vennastekoguduse töö. Vendade muusikalembusest tingituna ehitati siin 1772 . aastal Tartumaa esimene orel.  1794. aastal asutas Kambja kirikuõpetaja Heinrich Andreas Erxleben koos vennaskogudusega siin Eesti esimese mitmehäälse laulukoori. Seega on Kambja eesti kirjakeele, hariduse ja koorilaulu häll.

Nõukogude vägede pealetungil 1944. aastal kirik põles ning kogu sisustus hävis. Paar aastat enne sõda ehitatud uus kirikutorn tulistati samuti vene suurtükitulega puruks, kuna Tartu poolt saabuvate venelaste arvates võis seal asuda sakslaste tulejuhtimiskeskus, mis olevat aga tegelikult asunud Väike-Kambja mõisa kuivati korstnas.

Läbi kogu nõukogude aja seisis kirik varemeis, kogudusel ei lubatud seda taastada.

1987. aastal, kui Kambjas tähistati rahvakooli aastapäeva, tekkis tõsine plaan kirik uuesti üles ehitada. Taastamistööd algasid suuresti Kambja sovhoosi eestvedamisel alles 1989. aastal. Tööd olid põhjalikud, nii tuli ka 1994. aasta jõuluõhtu jumalateenistus pidada kirikus tellingute vahel. Tänane eripärane ilme tuleneb selle kahest eri ajast pärit osast. Valgeks krohvitud pikihoone on 15. sajandi keskaegne kirik, millele lisati 1874. aastal neogooti stiilis tellis- ja maakivist ristlööv. Nii moodustub ainulaadne arhitektuurne kooslus. Taastatud Kambja Martini kiriku pühitses peapiiskop Andres Põder 11. juulil 2009. aastal.

Kiriku aias kasvab Tartu Ülikooli 300. juubelipidustuste ajal 1932. aastal ka Kambjat külastanud Rootsi kroonprintsi Gustav Adolfi istutatud tamm. Ülikooli asutanud Gustav II Adolfiga olid nad küll kauged sugulased samast dünastiast, kuid otsene esiisa vanem nooremale ei olnud.

Kambja Püha Martini kirik on Lõuna-Eesti suurim maakirik.

Muudetud: 28.03.2026