Sipa hiiepärn – kunagise püha hiiesalu viimane mohikaanlane

Sipa pärn on tõeline ellujääja – see on puu, mis on näinud nii 17. sajandi kiriklikku rüüstamist kui ka nõukogudeaegset loomalauta, neelates endasse ohvrikivi ja püsides püsti ka 600 aastat hiljem.

Sipa pärn on üks Eesti suurimaid ja tuntumaid pühapuid. See 13 meetri kõrgune ja kahara võraga pärn on silmapaistev oma tüvede arvuga, mida eri aegadel on loetud 5, 7 ja 8. Puu tüved hargnevad üsna maapinna lähedalt ja selle jämeduseks on mõõdetud enam kui 9 meetrit. Pärna tüve sisse on osaliselt kasvanud ohvrikivi, mille ümbermõõt on 6,8 meetrit.

Ajalooliselt on Sipa pärna juures käidud palju ohverdamas, pidanud pidusid ja rahvakogunemisi. Veel 1950. aastatel kasutati pärna all ala näiteks hobuste paaritamiseks. Kirik ei tunnistanud pühapuid ja 17. sajandil raiuti maha mitmed pühaks peetud hiiemetsad. Nõukogude ajal jätkus lagastamine, kui hiiepuu lähedale rajati laudad ja sõnnikuhoidla, jättes jälje ka Sipa pärnale, mis on kunagisest pühaks peetud pärnasalust ainus ellujäänu.

Sipa pärn on seega mitte ainult looduslik vaatamisväärsus, vaid ka oluline osa Eesti kultuuripärandist.

Muudetud: 12.04.2026