Jõelähtme kirik

Jõelähtme kirik on üks Eesti vanimaid kirikuid. Algne puust kirik rajati taanlaste vallutusperioodil 1220-ndate algul. Kirjalikes allikates mainitakse esmakordselt Jõelähtme Neitsi Maarjale, Jeesuse emale, pühitsetud kirikut 1241. aastal ning toona kuulus see Tallinna Toomkirikule.  Tõenäoliselt pühitseti kirik algselt juba 1220. a. augustikuu 15. päeval ehk Neitsi Maarja uinumispühal. Nii sai Maarja kohaliku rahva eestkostjaks ja kaitsjaks.

Arhitekt Fr. Modi järgi sai kirik 1878. aastal tänaseni püsinud neogooti kujunduse.

Kiriku oreli valmistas Põhja-Eesti tuntuim orelimeister Gustav Normann. Sama meistri käe alt on tulnud ka Tallinna Püha Vaimu ja Tallinna Jaani kiriku orelid.  Kirik on näinud katku- ja näljaaegu, sõdu ja tulekahjusid. Põhjasõja ajal seadsid Vene sõdurid kirikusse sisse moonalao. Teisest maailmasõjast jäid järele lagastatud kirik ja lõhutud orel. Viimane suudeti taastada alles 1959. aastaks.

Säilinud on mõned väärtuslikud kunstimälestised nagu 1639. aastal valminud renessanss-stiilis kantsel ning 1670. aastal valminud barokkaltar. Kirikus asub ka Harjumaa vanim kirikukell.

Üheks Jõelähtme kiriku omapäraks on lääneseina müüritrepp, mis viis valitsejarõdule. Seal istusid või seisid kohalikud mõisnikud, kiriku patroonid, muud tähtsad tegelased, kes ei tahtnud olla koos rahvaga põrandal. Rõdu oli privaatsem ja omamoodi ka sotsiaalse staatuse näitaja. Sellised rõdud olid ka mitmes teises Põhja-Eesti kirikus, kuid valdavalt on see aja jooksul likvideeritud.

Kuna kirik toimis ka laokirikuna, oli torn nihutatud katuseviilu suhtes veidi põhjakülje poole, et jätta ruumi laepealsele vinnatud vilja- ja kaubakotte.

Rahvasuus on levinud legend ühest Jõelähtme kirikuõpetajast, kes mõisniku palve peale pidada jutlus saksa keeles, et harimatu talupoeg kõigest aru ei saaks, vastanud rahulikult, et kui rahvas ei saa aru, siis ei saavat ka Jumal aru ja jätkanud ikka eesti keeles.

Hea teada, et Jõelähtme kirik on esimene kirik Eestis, mida köetakse tänapäevase maakütte abil.

Jõelähtme kirik ja Saha kabel  olid viimaseks uurimisobjektiks Eesti keskaegsele arhitektuurile keskendunud kunstiajaloolasele Villem Raamile.

1984. aastal toimusid siin filmi “Hundiseaduste aegu” võtted.

Muudetud: 31.01.2026