Vormsi – nimepaneku konveier ja ei mingit loovust

Kui sa sündisid Vormsi rootslase perre esimese pojana, polnud sul nime osas valikut – sa olid Johan ja  su ainsaks meelelahutuseks oli hiiu kandle tinistamine ning ootamine, millal sünnivad Anders ja Hans.

Pere esimene tütar sai alati nimeks Maria, järgmine Katariina, edasi Agneta ja Gertrud. Esimene poeg on peres on alati Johan, siis tulevad Anders, Hans ja Lars. Muid valikuid ei olnud. Vormsi rahvuspill on aga hiiu kannel.

Vormsi on suuruselt neljas saar Eestis (93 km2). Mandrist lahutab Vormsit kitsas Voosi kurk ja Hiiumaast veidi laiem Hari kurk.

Täna elab Vormsil u 400 inimest, neist ca 100 on kunagiste rannarootslaste järeltulijad.

Saare ajaloo ja kultuuri üks peamiseid vaatamisväärsuseid on Vormsi Püha Olevi kirik. Algse puust kiriku rüüstasid vene sõjaväelased Liivi sõja ajal. Röövitud kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. 1632. aastal püstitati uus kivihoone. Nõukogude okupatsioonivõim ei lubanud kogudusel tegevust jätkata. Järgnevatel aastatel seisis kirik valveta ja rüüstati. Kolhoosi ajal kasutati kirikut aegajalt vilja-, heina- ja kartulilaona. Tol ajal hävis ka Vormsi ajalooline pastoraat. Alles 1988.aasta suvel algatasid Vormsi kohalikud kristlased Rootsi eestlaste abiga kiriku taastamistööd. Kirik taaspühitseti Olavipäeval, 29.juulil 1990.aastal.

Kiriku iseärasuseks on torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Kirikus on tähelepanuväärsed seinamaalingud ja altariruumi laemaalingud. Lae alla on riputatud purjelaeva maketid, mälestamaks meremeeste kaitsjat Püha Olavit. Saare suurim püha on Püha Olavi päev, mida tähistatakse juuli lõpus.

Kiriku kõrval oleval kalmistul asub maailma suurim pae- ja liivakivist rõngasristide kogu. Vanim säilinud rist on 1743. aastast, noorim 1923-ndast. Kõik ristid on talupoegade endi valmistatud. Rõngasristidel on sageli mitu aastaarvu, mis kõik näitavad surmadaatumeid. Arvatavasti märgiti surmadaatum vanale pereristile siis, kui hauale paigaldatud puurist ära oli pehkinud.

Omal ajal elas siin palju rootslaseid, kes emamaast eraldatuna säilitasid vanad Rootsi tavad, kogukondliku elukorralduse ja oma murdekeele.

Tasub külastada ka Saxby 24 meetrit kõrget, 1864. aastal valminud majakat ja Vormsi Talumuuseumi. 1864. aastal valminud tuletorn on meie randade vanim Gordoni süsteemi järgi malmosadest monteeritud tuletorn. Torn on ehitatud ligikaudu samal ajal Kihnu ja Virtsu tuletornidega ning nendega ka välimuselt sarnane. Kihnust pärit legend tuletornide ehitamisest räägib, et maailmas on neid vaid kolm, üks Kihnus, üks Vormsis ja kolmas merepõhjas, mis olevat mereteel olles teadmata kohas kaduma läinud.

Vormsil on veel Norrby alumine ja ülemine majakas, mis asuvad saare idaosas, ja on ehitatud 1935. aastal raudbetoonist. Norrby ülemine tuletorn on enne II maailmasõda ehitatud tornidest suurim, selle läbimõõt 3 ja ehituskõrgus 34 meetrit. Alumise tuletorni kõrgus on 22 meetrit ja läbimõõt 2 meetrit.

Vormsi saare keskosas asuv kunagine merelaguun. Selle põhjaosas avanevad arvukad allikad, millest suurim on Suurallikas, mille suvine vooluhulk on 10 liitrit sekundis ja see moodustab ligi poole meetri sügavuse järviku. Läheduses on veel Lubjakünka ehk Raviallikas. See allikas on eriline. Siin ei näe tavalist allikalehtrit, kuna maapinnast väljuvast veest settib välja allikalubi ja sellest on moodustunud hoopis väikene küngas. Sellist tüüpi allikad – nõrglubjaallikad on Euroopas ja ka mujal maailmas väga haruldased. Kokku on piirkonnas kümmekond allikat. 

Vähem on teada, et Vormsil on olnud ka oma lastekodu. Misjonär Lars Johan Österblom rajas selle rannarootsi päritolu orbudele ja abi vajavatele lastele. Kui enamik rannarootslaseid 1944. aastal Rootsi põgenes, lõpetas tegevuse ka lastekodu. Lastekodu maja ei ole säilinud.