Haljala kirik – Toolse sadama “GPS” läbi aegade

17. sajandil püstitatud hiiglaslik tornikiiver oli rannikuäärsetele laevadele ja Toolse orduvennadele kui tänapäeva Google Maps.

See torn oli majakas keset metsi ja teeriste, juhatades teed nii sõbralikule kaupmeestele kui ka karmidele rüütlitele, jäädes vaatamata oma korduvale hävinemisele Haljala vankumatuks sümboliks.

Haljala Püha Mauritiuse kirik on üks vanimaid kirikuid Põhja‑Eestis. Selle ajalugu ulatub 13. sajandi lõppu, mil siia rajati esialgne kivist pühakoda. Haljala asub keskaegse tähtsa  ja ohurikka Tallinnast-Narva sõjatee ja Rakvere linnust Toolse ordulinnusega ühendva tee ristumislkohas,  mistõttu kujunes ka kirikust piirkonna oluline tugipunkt ja kirikust kindluskirik.

Kirik pühitseti sõjameeste kaitsepühakule  Püha Mauritiusele. Ühtegi teist pühakoda Eestis, mis on pühendatud mustanahaliseks peetud pühale Mauritiusele, Eestis ei ole.  Haljala asub aga kahe ordulinnuse vahel, “sõjakoridoris”, kus liikusid rüütlid, sõdurid, sõjavarustus. Tuli valida pühak, kes kaitseks just neid. 

Küll aga on Mustpeade Vennaskonna üks kaitsepühakuid vennaskonnale nime andnud Mauritius. Selle tunnusena võime näha Mustpeade Vennaskonnale kuulunud hoonel Tallinnas Pikk tn 26 peaukse kohal reljeefil kujutatud neegri pead.

Sõdade käigus sai kirik korduvalt kannatada, kui iga kord taastati. 17. sajandil lisati kirikule tornikiiver, millest sai ümbruskonna olulisem maamärk eelkõige Toolse ordulinnusele ja sadamale.

Ka 1941. aastal sai kirik kannatada, hävinud torn küll hiljem taastati, kuid algsest madalamana. Nõukogude ajal kirikus tavapärane tegevus jätkus. Suuremas restaureerimistööd võeti ette  21. sajandil, ajendiks 1997. aastal puhkenud suur tulekahju. Vooluvõrku ühendatud ja järelevalveta jäetud magnetofonist tekkis lühis, millest pääses lahti tuli. Hävisid elektriorel, osa rõdust, kahjustada sai kirikupingistik, tahmus kogu kiriku kunstiväärtuslik sisustus.

Haljala kiriku torn on ka  Struve mediaamikaare  mõõtmisel olulist rolli mänginud, olles üheks osaks triangulatsioonimõõtmiste ahelas. Tornis tehti mõõdistusi 1826–1827. Oli ju 1831. aasta välgutabamuseni  torn kõrgeim Eesti- ja Liivimaa maakirikute tornide seas, praegusest oluliselt kõrgem, mis aitas Struvel leida sideme Soome lahes asuva Suursaarega. 2005. aastal lisati Struve geodeetiline meridiaanikaar UNESCO maailmapärandi objektide nimekirja. Kaudselt laienes selle au ka Haljala kirikule.

Muudetud: 11.03.2026