Varnja palvemaja – “ujuv” pühakoda keset Peipsi mülkaid

See pole lihtsalt hoone, vaid insenertehniline trikk – Varnja palvemaja ei toetu kindlale maale, vaid “ujub” parvedel, sest siinne pinnas oli ehitamiseks pehme nagu sooserv.

Ehitajad pidid kiriku püstitama otse hiiglaslikule parvekogumile, tõestades, et kui usk on tugev, saab isegi telliskivimaja panna veepinnale seisma ilma, et see mudasse vajuks.

Just parvedel – nagu järvel, kuigi veest on asi kaugel. Hoone alune pinnas oli nii pehme, et ehitajatel polnud muud valikut kui toetada kirik otsekui väikesele parvesadamale.
Varnja palvemaja on paiga südameks, kust algavad ja lõppevad vanausuliste lood. Esimene palvela püstitati tagasihoidlikult puidust ja õnnistati sisse juba 1785. aastaks. Aga kui 20. sajand jõudis kohale, oli vana palvemaja seis juba niivõrd kurb, et hoone vajas uut hingamist. Kohalik ehitusettevõtja Saveli Fomin tõmbas kogukonna käima – annetused koguti ja ehitusmeister Wilhelm Schilling joonistas uue plaani. 1903. aastal õnnistati sisse telliskividest palvela, mille uhkus, viierealine ikonostaas, lausa kutsus palvetama.
Aga see polnud veel kõik. 1935. aastal sai Varnja palvela kellatorni ja katusele väikese tornikese.

See arhitektuuriline ime kannab edasi kogukonna usku ja ajaloolist sügavust, olles Peipsi ääre varjatud pärl.

Muudetud: 01.04.2026