Alatskivi loss

Kas teadsid, et Alatskivi lossi on peetud ka Suurbritannia kuningliku residentsi, Šotimaal asuva Balmorali lossi “väikeseks vennaks”?

Alatskivi loss – jah, lossi nimi on igati õigustatud – kerkis aastatel 1880–1885 kõrgelt paisjärve kaldalt künkalt pilke püüdes. Eelmise häärberi kohalt see veidi eemale kolis, umbes poole kilomeetri jagu. Hoone idee pärineb Balmoralist, Suurbritannia kuningliku residentsi majesteetlikust lossist Šotimaal. Aga ärgem laskem end liialt petta – Balmoralist sai laenatud küll stiil ja ilme, aga mitte kogu plaan. Alatskivi loss jääb oma suurelt vennalt tublisti väiksemaks.
Mõisahärra Arved von Nolcken, kes selle peene eluaseme ise enda perele projekteeris ja ehitustki juhtis, jättis lossi rajamisega oma jälje ajalukku. Aga ajalugu pole olnud lahke – 1919. aasta võõrandamise järel sai lossist koolimaja, piirivalvekordon ja hiljem sovhoosikeskus.
Uus hingamine tuli alles selle sajandi alguses, kui loss korralikult renoveeriti ja 2011. aastal külastajatele uksed avas. Vanade aegade hõngu üritati taasluua nii hästi kui võimalik, palju abi saadi lausa Saksamaalt Nolckenite järeltulijatelt. Nüüd on lossis muuseum – sealhulgas helilooja Eduard Tubina mälestuspaik –, gurmeerestoran ja isegi neli sviiti.
Ja see pole veel kõik. Lossi ümber laiub suur parkmets. Selle sügavustes kõrgub Alatskivi linnamägi, mida peetakse muistse Soopoolitse maakonna keskseks paigaks, Peatskivi linnamäe sõbraks. 18. sajandi lõpus rajatud parki ilmestas kunagi Leocharese Belvedere Apollo pronkskuju, mis seisis uhkelt ühe rändrahnu peal – kuni 1937. aastal viidi see Tallinna Kadrioru parki. President Konstantin Päts leidis Alatskivil külas olles, et kuju oli seal hooletusse jäetud.