Koluvere loss – Württembergi printsessi viimane vangla

Koluvere loss, mis keskajal kuulus Haapsalu ja Lihula kõrval Läänemaa võimsamate kindluste hulka, peidab oma paksude müüride vahel Eesti ajaloo ühte suurt kuninglikku müsteeriumi.

Württembergi printsessi Auguste Karoline salapärane surm katariinaaegses pagenduses ootab endiselt lahendust.

Koluvere loss, algselt Koluvere piiskopilinnus, on üks Läänemaa vanimaid ja olulisemaid kindlusi. Selle rajas Lode vasalliperekond aastatel 1234–1238, ning juba keskajal oli Koluvere tuntud kaugele üle oma piiride. Ajaloolistes ürikutes nimetati seda koos Haapsalu ja Lihulaga Läänemaa kuulsaimate linnuste hulka.

Alates 1439. aastast oli Koluvere üks Saare-Lääne piiskoppide residentslinnuseid. Siin asus ka Läänemaa stiftifoogt, kes juhtis piiskopkonna ilmalikku haldust. Lossis paiknesid piiskopi palgasõdurid, kes kaitsesid piiskopkonna huve.

Pärast orduriigi kokkuvarisemist läks Koluvere kordamööda taanlaste ja venelaste kätte. 1771. aastal sai omanikuks Grigori Orlov ning just sel ajal vangistati lossis Württembergi printsess Auguste Karoline, kes suri siin salapärastel asjaoludel. See on Koluvere lossi suurim ja tuntuim müsteerium. Hiljem kuulus loss krahv Buxhövdenitele kuni Eesti iseseisvuseni.

Tänapäevane ilme pärineb 20. sajandi algusest, mil loss taastati pärast 1905. aasta põlengut. Pärast riigistamist tegutses siin kasvatusasutus, hiljem hooldekodu, mis suleti 2001. aastal. Aastast 2005 on loss eravalduses, põhjalikult renoveeritud ning kasutusel pulmade ja ürituste paigana.

Koluvere erastamine pälvis 2008. aastal Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen kriitikat, kuid 2015. aastal tunnustati lossi renoveerijaid Lääne maavalitsuse tänukirjaga. Lossi on kasutatud ka filmivõteteks, näiteks filmis Puud olid… (1985).

Muudetud: 19.05.2026