Lohu mõis – Vene kindralite ja Eesti admiralide kants

Lohu mõis on läbi sajandite olnud tihedalt seotud sõjaajalooga, teenides endale auga “kindralite mõisa” nime. Siin on peremehetsenud nii admiral Adam Johann von Krusensterni suguvõsa kui ka Eesti vabaduse sümbol kontraadmiral Johan Pitka.

See on koht, kus maanteele selja pööranud barokne häärber on näinud nii rüüstamisi kui ka riigimeeste Jüri Jaaksoni ja Pitka poliitilisi pettumusi, jäädes siiski vankumatult püsima.

Lohu rüütlimõisast on andmeid juba 1620-ndatest, mil Hans von Maydell selle Ruila mõisa omaaegsele veskikohale rajas. Omanikud vahetusid, kuni 1779. aastal ostis mõisa Otto Wilhelm von Krusenstern, admirali Adam Johann von Krusensterni onu, kes ehitas uue kahekorruselise barokse mõisahoone, mis paikneb erandlikult tagaküljega vastu maanteed.  Juba paarkümmend aastat hiljem sai mõis taas uued omanikud.

Lohu mõisa omanike ringis on läbi ajaloo olnud mitmeid Vene tsaaririigi kindraleid, mistõttu on mõisa nimetatud ka kindralite mõisaks. 1905. aasta rahutuste käigus sai Lohu mõis rüüstamises kannatada, kuid pääses mahapõletamisest.

Pärast riigistamist sai 1920. aastal mõisasüdamest moodustatud Niine talu endale sõjaliste teenete eest kontraadmiral Johan Pitka,  kuid Eesti Vabariigi poliitikas ja poliitikutes pettununa müüs ta selle 1924. aastal, enne Kanadasse emigreerumist  edasi Jüri Jaaksonile. Jaakson sai peagi riigivanemaks ja hiljem Eesti Panga presidendiks ning kaotas huvi mõisa vastu.

Nõukogude Eesti ajal loodi siin Eesti Riikliku Merelaevanduse abimajand. Hiljem anti varad üle Vambola kolhoosile, seejärel Kohila sovhoosile. Härrastemajas olid viljaladu, kinosaal, kontor ja korterid.

1970-80-tel lisandub aga mõisaga seotud inimeste hulka Desintegraatorit juhtinud Johannes Hint. Kui tema poleks tehase raha Lohu restaureerimiseks eraldanud, oleks mõis ilmselt suures osas juba hävinud.

Kust see raha tuli? Hindi loodud Desintegraator valmistas erilist toidulisandit AU-8, mis põhines piimavadakul ja teraviljal ning sisaldas kasulikke piimhappebaktereid, mis parandasid seedimist, aitasid taastuda haigustest, tõstsid üldist enesetunnet. Toidulisandit kasutati palju taastusravis ja oli rahva hulgas ülipopulaarne. Toodet müüdi edukalt nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal. Ainuüksi 1980. aastal ulatus ettevõtte puhaskasum 8,5 miljoni rublani, mis oli tol ajal ülisuur summa. Sellest rahast sai Hint ka võimaluse investeerida Lohu mõisa põhjalikku restaureerimist. Pärast Hindi poliituliselt motiveeritud arreteerimist 1981. aastal ettevõte lagunes.

1990-tel mõis erastati. Täna kuulub see enne okupatsiooniaega viimaseks omanikuks olnud Erika Kaljo Austraalias elavatele pärijatele. Mõis on vaadeldav vaid väljast.

Arhitektuurimälestisena on arvele võetud peahoone, park, piirdemüürid, valitsejamaja, ait-kuivati, tall-tõllakuur, masinarehi, vesiveski, viinavabrik, karjakastell, sepikoda, aednikumaja-kasvuhoone. Teise korruse saali kaunistasid saksa rokokoomaalija  Christian Gottlieb Welte 1791. a valminud maalingud. 19. sajandi algupoole kaeti need Don Quijote teemaliste haruldaste Prantsusmaal 19. sajandi algul valmistatud pilttapeetidega, mis 196o-datel eemaldati ja asuvad nüüd Eesti Ajaloomuuseumis. Taolisi pilttapeete on teada vaid paaris kohas Lääne-Euroopas.

Kinnitamata andmetel on Lohu mõisa peahoone sattunud avariilisesse seisu ja käivad päästetööd. Üks korstendest on sisse varisenud ja katus ei pea enam vett. Kuigi peahoone sai ligi veerandsada aastat tagasi täielikult restaureeritud, on ohtu sattunud nii haruldased maalingud kui hoone ehituskonstruktsioonid tervikuna.

Viimati muudetud: 21.09.2026