Ravila mõis

Ravila mõis on koht, kus Eesti ajalugu, kirjandus ja mõisakultuur põimuvad ühte erakordselt värvikasse loosse. Esmakordselt mainitud 1469. aastal, kujunes siinne mõisasüda 18. sajandi teisel poolel Karl Reinhold von Manteuffeli ajal üheks Harjumaa silmapaistvamaks mõisakompleksiks. Just siin sündis ka “hullu krahvina” tuntud  Peter August Friedrich von Manteuffel – rahvapärimusse läinud lennuhuviline mõisnik ja kirjanik, kelle jutukogu Aiawite peergo walgussel ning karskust propageeriv Willem Nawi ello-päwad,  mis on ühtlasi vanimaks karskust propageerivaks teoseks Eestis. Jutustus koosneb kahekõnest kärbse ja inimese vahel ning on ilmunud Elias Lönnroti mugandusel ka soome keeles.

Mõisa omanikering on olnud sama kirju kui selle arhitektuur. Von Rosenid, Uexküllid, Detloffid, Manteuffelid ja Kotzebued – iga suguvõsa jättis siia oma jälje. 1905. aasta mässus peahoone põletati, kuid taastati 1908. aastaks lihtsustatud kujul. Säilis siiski midagi vana hiilguse hingusest: massiivne barokne graniittrepp tagafassaadil.

Pärast 1919. aasta maareformi algas mõisas uus elu. Siin tegutses Harjumaa rahvaülikool, aianduskool ja hiljem Ravila põllumajanduskool. Teise maailmasõja ajal paiknes hoones Saksa armee õppekomando. 1950. aastatest kuni 2013. aastani oli mõis hooldekodu – periood, mis jättis ansamblisse oma ajastule iseloomulikke juurdeehitisi.

Ravila mõisa ümbritseb mitmekihiline park: barokne esiväljak, vabakujuline tagapark ja pargimets, kus kasvavad pärnad, tammed, jalakad ja haruldased eksoodid. Säilinud on alleefragmendid, maakivist keldrid ja 19. sajandi kraavisüsteemid, mis jutustavad mõisa majanduslikust jõukusest.

Täna on Ravila taas eramõis.

Muudetud: 25.05.2026