1944. aasta põgenike mälestus­kivi

1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist ca 80 000 inimest, kes tundsid hirmu sissetungiva Nõukogude punavõimu ees

Põgeneti põhiliselt Lääne-Eestist ja saartelt.  Kuna valdavalt põgeneti meritsi paatidega, on põgenikke nimetatud ka paadipõgenikeks. Mindi teadmisega, lahkumine on ajutine ja mõne kuu või hiljemalt aasta pärast ollakse tagasi. Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et tagasiteed ei ole ja rännati edasi uue kodumaa otsingul. Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias.

Paadipõgenike teekond oli sõja tõttu äärmiselt ohtlik, paadid olid ülekoormatud. Paljud põgenikud leidsid märja haua, täpset arvu ei tea keegi.

Puise külas seisab 2020. aastast Aivar Simsoni poolt loodud skulptuur – mere poole sammuv ema, ühes käes väike reisikott ja teise käe otsas mängukaruga tütar. Mälestusmärgi kõrval asub Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu poolt paigaldatud infotahvel „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“.

Ühele Puisest Rootsi suundunud kaatrile jõudis ka Otto Tiefi valitsuse liige Helmut Maandi, kes  pärast 22. septembril Põgari palvemajas peetud viimast Otto Tiefi valitsuse istungit viis mütsi  sees endaga kaasa ka Riigi Teataja numbri valitsuse moodustamise otsusega ning sellega tagati Eesti riiklik järjepidevus.

Muudetud: 31.07.2025