Väätsa mõis – salakäik Paidesse ja mõisaproua pisarad

Kas teadsid, et Väätsa mõisa trepi alt viivat juttude järgi salakäiku otse Paide vallimäele?

Kuid see pole ainus mõistatus – õpilased räägivad viimasest mõisaprouast, kes pööningul oma Väätsal veedetud aega ja noorust taga nutab, jättes põhikorruse lagedele pisaratest niiskeid laike.

See on koht, kus ajaloolised faktid ja legendid käivad käsikäes, muutes koolipäevad kõike muud kui igavaks.

Väätsa mõisa algusajaks peetakse 1620. aastaid, kui Magnus Nieroth rajas siia läänimõisa. 18. sajandi keskel sai uuesks omanikuks tunnustatud teadlane, Eesti Looduseuurijate Seltsi president  Carl Johann von Seidlitz, kes korraldas ka Eesti- ja Liivimaal raudtee ehitamist.

Carl Johann von Seidlitz oli tegev Vene mereväe meditsiiniteenistuses, täiendas end mitmetes Euroopa kõrgemate meditsiiniasutustes. Aastatel 1837-1847 oli ta Peterburi Meditsiin-Kirurgilise Akadeemia professor. Venemaa keizer Nikolai I andis talle 1846. aastal teenistusaadli tiitli. Ka oli Carl Johann von Seidlitz oli üks esimesi Charles Darwini evolutsiooniteooria propageerija nii Venemaal, sh Eestis, kui ka Sakasmaal.
Samuti oli ta Eesti Looduseuurijate Seltsi president, valmistas ette raudteede ehitamist Eesti- ja Liivimaal ning korraldas Eesti- ja Liivimaa üldloomise 19. sajandi 80-90ndatel aastatel, sh Suure Munamäe täpse kõrguse arvutamise. 

Tõenäoliselt oli Vääta mõis tema suvine või perioodiline residents, nagu paljudel Vene riigiteenistuse baltisakslastel. Tema karjäär jätkus Venemaal, kuid tal olid tugevad sidemed Baltikumiga ning mõisa omamine oli talle nii majanduslik investeering kui ka sotsiaalne staatuse sümbol.

Tema perekonna kätte jäi mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal.  Aastail 1796–1800 rajati uus varaklassitsistlik härrastemaja.

Alates 1925. aastast kasutatakse hoonet koolimajana. Teise Maailmasõja ajal hoiti hoone keldris varjul Eesti Kunstimuuseumi varasid.

Väätsa Põhikool restaureeriti 2004–2009 mõisakoolide programmi raames ja Norra riigi abiga. Viimased renoveerimistööd lõppesid 2011. aastal. Kunagine mõisainterjööri ilu on nüüd osaliselt taastatud: ruume kaunistavad arvukad seina- ja laemaalingud, saali aga pilastrid ja sambad. 1977. aastal lisati peahoonele kolmekorruseline juurdeehitis, mis ehitatakse ümber tänapäevaseks nullenergiamajaks.

Majas on ühtlasi ka kohaliku kogukonna kultuurikeskus, kus korraldatakse kontserte, teatrietendusi, konverentse, seminare.

Muudetud: 02.04.2026