Saula Sinialli­kad

Saula allikad on eri värvitooni: rohekassinine Siniallikas, pruunikasmust Mustallikas ja hallikassinine Valgeallikas

Eestis on allikaid olulisteks pühapaikadeks alati peetud, enamikul arvati olevat raviomadused.

Tasub tähele panna, et allikatel on erinev värvitoon: rohekassinine Siniallikas, pruunikasmust Mustallikas ja hallikassinine Valgeallikas.  See tuleb valguse peegeldumisest allika põhjas hõljuvatelt liivaosakestelt läbi selge veekihi, seejuures ei sõltu värvus ei ilmast ega aastaajast.

Umbes 10 000 aasta eest, pärast jääaega tekkinud paariteistmeetrise läbimõõduga Siniallikas pole isegi talvel lumevalgel sedavõrd sinine kui roheline. Maa seest poolesaja meetri sügavuselt jõuab läbi tektooniliste lõhede igas sekundis maapinnale ligi kolm ämbritäit vett. Vesi on talv läbi lahti, kuna selle temperatuur on nii talvel kui suvel kuus-seitse kraadi.

Rahvasuu pajatab, et Siniallika vesi tegevat kõik haiged terveks, kui neisse hõbeehteid, raha või helmeid ohverdada. Eriti hästi mõjuvat allikavesi silmahaiguste raviks. Kui aga ei ohverda, võib Harjumaa haldjas, kübaraga, kepiga ja sinise kuuega  Siniallika Tölp koju kollitama tulla.  Vanarahvas on aga näinud ringi liikumas teistki veevaimu – kuldsete pikkade juustega näkki.

Siniallikas aitavat ennustada tulevase nime. Vee kohale kummardades tuleb hüüda järjest meeldivate inimeste nimesid. Kelle nime kohal tõuseb allika põhjast suur pahvakas setet, see ongi see õige.

Saula on endine muinasasulakoht, mille varasemad leiud ulatuvad I aastatuhandesse. Siniallika hiis on külastatavaimaid pühapaiku Harjumaal.

Saula Siniallikad on looduskaitse all olev pühapaik. Matkarada ja allikate ümbrust haldab RMK. Allikate juures võib võtta peopesaga või anumaga puhast vett, kui see ei kahjusta põhja, võib jätta ka andi, kuid ainult sellise, mis looduses laguneb – lilleõie, marjatera, väikese oksaraasu või loodusliku kivi. Kõik muu, mis ei lagune, nagu plast, metall, mündid, küünlad, paelad, riideribad või ehted, ei sobi siia ega ole allikate jaoks austusavaldus, vaid koormaks muutuv prügi. Allikasse ei astuta, selles ei ujuta ega pesta midagi ning ümbruse taimi ja oksi ei murta. Ka lõket tehta allikate vahetus läheduses. Vana tava ütleb, et andi võib jätta, kuid jälge mitte – austus on olulisem kui ese, ja pühapaik peab jääma sama puhtaks ka pärast sinu lahkumist.

Muudetud: 20.01.2026