Habaja mõis – Põhjasõjajärgne puitharuldus, mis ootab päästmist

Habaja härrastemaja on üks Eesti haruldasemaid säilinud puithooneid, mis pärineb Põhjasõjajärgsest ajast ja peidab oma lagunevate seinte vahel lugu rootsiaegsest mõisatüübist ning edukast seemnekasvatusest.

Habaja härrastemaja on Eestis üks väheseid säilinud vahetult pärast Põhjasõda ehitatud puithoonetest

Habaja rüütlimõisa on esmakordselt mainitud aastal 1419. 1707. aastal teatatakse ühes rootsiaegses kindralkuberneri kantselei dokumendis, et Habaja mõis on täiesti laostunud. Hiljem hakkab mõisa majanduslik tegevus elustuma ja tema jõukus järjest kasvab.

Mõisa viimane omanik Arthur Karl Hunnius kohapeal ise ei elanud, kolis Habajale alles 1920. aastal. Mõisasüda jäi talle alles, kuna arendas seal edukalt  seemnekasvatust. 1936. aastaks oli ta taastanud üle kahesaja hektari põldu, tal olid traktorid, tööhobused, 55 lehma. Mõisas töötas viinavabrik ja juustutöökoda. 1939. a. kolis Hunniuste pere Saksamaale.

Habaja mõisahoones asus nõukogudeajal Habaja sovhoosi kontor. Praegu kuulub hoone eraisikule, kes pole suutnud maja korras hoida. Aknad on lõhutud ja uksed lahti.

Mõisa südamest eemal asuv hollandi tuulik on samuti osaliselt säilinud. Nimetatud hooned ja ümbritsev park on 18.-20. sajandi arhitektuurimälestistena riikliku kaitse all.

Hoone ees kui taga asus hekkide ja põõsastega avar aed.

Muudetud: 12.04.2026