Hüti klaasi­koda – Saksa oskusteave ja Eesti orjatöö hiilgav sümbioos

Hüti klaasivabrik oli 1628. aasta tehnoloogiline tippsaavutus, mis püsis püsti tänu Jacob de la Gardie ambitsioonile, Saksa meistrite egole ja kohalikele talupoegadele, kes veeti kodudest välja tuhka põletama ja liiva tassima.

Hüti klaasikoda Hiiumaal oli oma õitseajal Põhjamaade ainulaadsemaid ning ulatuslikemaid klaasimanufaktuure

Hüti klaasivabrik oli Eesti esimene klaasivabrik ja tegutses aastail 1628–1664. See rajati Rootsi väejuhi ja tollase Hiiumaa suurmaaomaniku Jacob de la Gardie eestvõttel. Selle võõrkeelne nimi Glashütte andis praeguseni käibiva kohanime Hüti.

Seda omaaegset ettevõtet on põhjalikumalt uurinud professor Max Roosma, kelle juhtimisel korraldati Hütis väljakaevamisi aastail 1958-1961. Klaasikoja loomine kinnitas taas, et Rootsi ajal loodi Hiiumaal üldse mitmesuguseid tööstusettevõtteid, nagu laevaehituslubja põletamine, soolakeetmine, telliste valmistamine. Klaasikoja rajamise eelduseks olid head klaasiliiva varud, odav tööjõud pärisorjade näol  ja tihe side Rootsiga ja Stockholmiga, mida tolleaegne Hiiumaa tegelik valitseja Jacob De La Gardie kõigiti püüdis arendada. Ka oli Hiiumaa siis metsarikas saar, mis pakkus klaasivalmistamiseks rohkesti nii kütte- kui ka tuhapõletamise materjali. Liiva toodi Ristna lähedalt Kalana külast, samuti toodi peenemat klaasiliiva isegi Saaremaalt.

Kui klaasimeistrid tulid põhiliselt Saksamaalt, siis kütusega varustasid klaasikoda kohalikud talupojad, kes rakendati ka klaasiahjude juurde liiva, savi, kivide, tuha ja muude materjalide kohaleveoks. See “Põhjamaade ainulaadseim manufaktuur” oli tegelikult hiiglaslik kütuseõgija, mis neelas Hiiumaa metsi, kuna Rootsi otsustas, et neil on lihtsam oma puid endale hoida.

Klaasikoja areng ei olnud stabiilne, vahetusid meistrid, aga vanades Hiiumaa taludes võib tänagi leida selle klaasivabriku toodangut. Tegevus hakkas hääbuma, kui Rootsis tekkisid omad klaasikojad ja vähenes ka nõudlus Venemaa poolt.

Kuigi vandenõuteoreetikud tahaksid Hüti hääbumises süüdistada Järvakandi tehast, on see füüsiliselt võimatu – Hüti pani uksed kinni kakssada aastat enne seda, kui Järvakandis üldse klaasist kuuldi, tõestades, et hääbumiseks pole vaja konkurente, vaid lihtsalt turu kadumist

Klaasikoja hiilgeajal 17. sajandi keskpaigas töötas ettevõttes 30–35 inimest. Seal toodeti aknaklaasi, laboratooriuminõusid, apteegi- ja meditsiiniklaasi, tualettpudelid, viina, mõõdu- ja silmaloputusklaase. Tänapäeval annab kunagise suure klaasivabriku asukohast aimu sinna rajatud klaaspudelitest mälestusmärk. Ka on see mitmeti tõenäoline, et Hiiumaa klaasikoda oli oma õitseajal Põhjamaade ainulaadsemaid ning ulatuslikemaid klaasimanufaktuure.

Klaasitootmine on Eestis kõige kauem tegutsenud tööstusharu. Klaasi hakati siinmail tootma juba ligi 400 aastat tagasi. Kuulsaimaks klaasivabrikandiks sai Johannes Lorup, kelle tehases valmistati maailmas väga nõutud kristalli.

Täna on sellest Hiiumaa “ulatuslikust manufaktuurist” järel vaid professor Roosma märkmed, klaaspudelitest mälestussammas ja mõni poolik viinaklaas vanaema pööningul – meeldetuletus ajast, mil Eesti oli 400 aastat tagasi klaasitootmise maailmakaardil.

Muudetud 20.02.2026