Veriora küüdi­tatute mäles­tusmärk

25. märtsi hommikul 1949 ootas Veriora raudteejaamas 50 loomavagunit, et ümbruskonna kulakuks tunnistud talupered Venemaa kaugetesse piirkondadesse küüditada. Võru raudteejaamast väljus samal ajal kaks eseloni 88 vaguniga. Tolleaegselt Võrumaalt saadeti välja 1654 süütut inimest, nenede hulgas ligi 500 last. Hiljem vangistati või saadeti järele veel üle tuhande süütu võrumaalase.

Kõige rohkem saadetigi vanalt Võrumaalt inimesi välja Põlvast – 109, Kanepi vallast viidi Venemaale 75, Orava vallast 67 ning Verioralt 63 inimest. Leevilt viidi ära 42 ja Kiidjärvelt 91 süütut inimest.

Nõukogude valitsuse üks prioriteete oli 1940-date lõpuaastatel põllumajanduse kollektiviseerimine, kolhooside loomine okupeeritud aladel, kuid eesti talupidajad ei kiirustanud vabatahtlikult kolhoosidesse astuma. See tõigi kaasa julmad repressioonid, sealhulgas ka talunike ja nende perede massiline küüditamine Siberisse.

Märtsiküüditamise käigus, nelja ööpäeva jooksul, ümberasustati Eestist kokku üle 20 700 inimese, neist ligi pooled olid naised, iga viies oli mees, ülejäänud lapsed.  Suurem osa neist saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse.  Noorim teadaolev küüditatu oli kolmepäevane imik Hiiumaalt, kes aasta hiljem Siberis suri, vanim 85-aastane naine Abja vallast. See oli NSV Liidu kommunistliku režiimi kõige massilisem inimsusevastane kuritegu Eesti rahva vastu.  Operatsioon oli põhjalikult ette valmistatud. Eestisse toodi operatsiooni jaoks enam kui 5000 lisajulgeolekutöötajat ja sõdurit. See oli sisuliselt sõjaline välksõda oma rahva vastu.

Ümberasustamine oli “igaveseks ajaks” ja järelevalve oli range, mistõttu inimestel ei olnud õigust lahkuda piirkonnast, kuhu neid saadeti. Põgenemiskatse eest said inimesed 20 aastat sunnitööd töölaagrites.

Muudetud: 18.03.2026