Valjala kirik

Pühale Martinusele pühendatud Valjala evangeelse luteriusu kirik on arvatavasti Saaremaa ja Eesti vanim säilinud kivist kirik, ehitatud 13. saj. keskpaiku.

Kirikut hakati püstitama ilmselt kohe pärast saarlaste alistamist ordurüütlitele 1227.aastal ja kohandati kindluskirikuks. Ühtlasi on see Saaremaa vanim säilinud ehitis.

Valjala algkirik oli väike kabelitaoline ehitis, mis koosnes nelinurksest ruumist, millele liitus poolringi kujuline apsiid, ja lõunaküljel asuvast käärkambrist.

1343.aasta Jüriöö ülestõusu ajal sai Valjala kirik tugevasti kannatada. Taastamistööde käigus ehitati uus kõrggooti stiilis apsiid ja müüriti kinni külgportaalid.

Kiriku torn pärineb ilmselt 17. sajandist. Põhjasõja ajal olid Valjalas venelaste hävitustöö ja katku tagajärjed kohutavad. 1710. aaastal keset jutlust tungisid vene kasakad kirikusse, tapsid jutlustaja ja hiljem põletasid ka kiriku. Varemetes hoonele tehti 1750. aastal uus, aga endisest madalam katus kauni barokse kiivriga, mille hävitas pikne 1922.aastal.

Olles ehitatud üleminekuajal, ühendab Valjala kirik endas nii romaani kui gooti stiili jooni. Romaani stiilis on ehitatud kõik kolm ümarkaarset portaali. Eriti esinduslik on rikkalikult dekoreeritud peaportaal, mille kaart ehib kaunilt töödeldud väänlev taimornament.

Tõeline vaatamisväärsus on Valjala kirikus asuv 14. sajandist pärit  rikkalikult dekoreeritud  ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Tõenäoliselt kuulus see algselt Haapsalu linnusekirikule ja hiljem Pöide kirikule.

2025. aastal jätkuvad kiriku renoveerimistööd.

Püha Martin on Prantsusmaa kõige armastatum pühak, aga ka Eesti aladel on temast lugu peetud, teda austatud ja armastatud. Sellest annavad tunnistust ka tema järgi nimetatud kirikud lisaks Valjalale ka Käinas, Martnas, Rannus, Türil ja Vändras.

Muudetud: 18.01.2026