Udeva mõis – kollased nartsissid ja parun Maydelli punane pärand

Erinevalt tavalistest aristokraatidest jättis parun Bernhard von Maydell maha pärandi, mis toitis rahvast veel aastakümneid hiljemgi.

Tema aretatud Eesti punane piimakari tegi Udeva sovhoosi ja selle lüpsjad nii kuulsaks, et nende tulemustest räägiti üle kogu Nõukogude Liidu – ajal, kui parun ise oli juba ammu Saksamaale lahkunud.

Udeva mõis on paik, mis püsis sajandeid, elas üle sõjad, riigistamised ja omanike vahetused… ning murdus lõpuks millegi täiesti ootamatu tõttu.

Mitte mässu, mitte pommi, mitte poliitika – vaid üheainsa elektrijuhtme pärast. Just see juhtmeots lõpetas 1989. aastal mõisa elu kiiremini kui ükski ajaloosündmus enne seda.

Aga alustame algusest.

Udeva mõisa nimi ilmub allikatesse juba 1500. aastate lõpus. Omanikke oli mitmeid – von Lievenid, von Loded –, kuid kõige kauem püsis siin von Knorringute suguvõsa. Nemad hoidsid mõisa üle kolmesaja aasta, kuni 1915. aastal tuli see lõpuks maha müüa.

Viimaseks baltisaksa päritolu omanikuks jäi parun Bernhard von Maydell. Mõis küll riigistati, kuid jäeti talle rendile kuni Maydellide lahkumiseni Saksamaale 1939. aastal.
Maydellil oli aga üks pärand, mis elas üle kõik poliitilised pöörded – Eesti punase tõu piimakari. Tema aretustöö pani aluse sellele, et aastakümneid hiljem teati Udeva sovhoosi lüpsjaid ja nende tulemusi üle kogu Nõukogude Liidu.

Mõisa peahoone ise valmis 19. sajandi teisel poolel. Nõukogude ajal oli see sovhoosi töötajate elamu – kuni saatusliku sügisõhtuni 1989. aastal, mil elektrijuhtmetest alguse saanud tulekahju hävitas kogu hoone.
Taastamisplaanid olid olemas, kuid jäidki paberile. Järgmised 25 aastat seisid siin vaid tühjaks põlenud varemed.

Siis tuli uus peatükk.

Tänapäeval veab mõisa ja pargi taastamist MTÜ Uddewa, ja just nemad tõid siia idee, mis on korraga lihtne, poeetiline ja täiesti kaasaegne: mis oleks, kui mõisapargis voolaks kevaditi kollane nartsissijõgi?

Aastal 2023 pisteti mulda üle 13 000 nartsissisibula – kõik annetustena ja kingitustena üle Eesti. Nii sündis Udeva uus sümbol: kollane, puude vahel looklev lillemeri, millel pole kindlaid sordipeenraid ega mõisnike rangeid joonlauajälgi. See on kogukonna kingitus mõisale, uus elu vana ajaloo keskel.

Sellest on saamas Udeva uus kaubamärk, mis toob inimesed kokku, et nautida kevadist lilleilu ja toetada samal ajal mõisapargi taastamist kaasaegseks külakeskuseks.

Udeva mõis on seega kummaline segu vastupidavusest ja haprusest: sajanditepikkune järjepidevus, mille katkestas üksainus juhtmeots… ja uus algus, mis tärkab tuhandetest annetatud sibulatest.

Muudetud: 29.04.2026

Surju küla, Saarde vald, Pärnu maakond, 86401, Eesti

Udeva mõis – kollased nartsissid ja parun Maydelli punane pärand

Erinevalt tavalistest aristokraatidest jättis parun Bernhard von Maydell maha pärandi, mis toitis rahvast veel aastakümneid hiljemgi.

Vaata ka neid kohti:

Ambla kirik – läänetorn, mis ehitati otse seina sisse, mitte ettepoole nagu mujal.

Koeru telemast – ehitus, mille rajamisest rahvas ei teadnud midagi

Koigi mõis, kus umbrohi on festivali staar ja ajalugu kohtub QR-koodiga