Tuhalaane kirik ja pikselöök, mis muutis ajalugu

Tuhalaane südames seisavad haruldased pühakoja varemed – võimas meeldetuletus 1950. aasta tormiööst, mil üksainus välgutabamus kustutas piirkonna tuntuima maamärgi hiilguse.

Tuhalaane kõige erilisem vaatamisväärsus ei ole mõni loss ega uhke mõis, vaid kirik, millele lõi 1950. aastal välk sisse ja mis põleski lihtsalt maha. Ja mis kõige muljetavaldavam – varemed seisavad siiani, nagu loodus oleks otsustanud: „Las jääb, see on hea meeldetuletus, et piksekaitse pole nali.“

Aga Tuhalaane pole ainult varemete küla. See on Mulgi kant, kus on järvi rohkem kui mõnes vallas: Loisu, Kutsiku, Lossi, Mäe-, Vahejärv ja isegi Elujärv – nimi, mis kõlab nagu keegi oleks selle välja mõelnud motivatsioonikõne jaoks. Küla on üllatavalt rikas ka kultuuriloo poolest: siit kandist on pärit riigimehed, kunstnikud ja muusikud, kelle nimed figureerivad Eesti ajaloos sama kindlalt kui mulgipuder kohaliku menüüs – Ants Piip, Jaan Poska, lavastaja Arne Mikk, EELK peapiiskop Jaan Kiivit, kirjanik Siim Kärner.

Tuhalaane õigeusu kogudus loodi 1846. aastal suure usupöörde ajal. Esimene puukirik ehitati 1849, kuid praegune kivikirik valmis 1870–1873 Riia arhitekt Heinrich Scheeli tüüpprojekti järgi. See oli oma aja kohta suur ja silmapaistev – põllukivist seinad, kuplid ja puidust kellatorn tegid sellest piirkonna ühe erilisema pühakoja.

Pärast pikselöögi põhjustatud hävingut jäi kirik varemetesse. 2004. aastal taasasutati kogudus ning tänapäeval tegutsevad siin vabatahtlikud ja pärandihuvilised, et hoida varemeid koos ja nähtaval. Tuhalaane kirik on ehe näide sellest, kuidas ka varemed võivad olla väärtuslikud – ja miks mõnikord on kõige kõnekam just see, mis on jäänud alles pärast tuld, aega ja torme.

Muudetud: 07.05.2026