Paluküla kirik – suursugune hauakamber, millest sai kogemata bassein

1820. aastal Ungern‑Sternbergide perekonna hauakabeliks ehitatud Paluküla kirik pidi olema suursugune perekonnakalmistu, kuid kõrge põhjavesi rikkus kogu plaani – keldrisse ei saanudki kedagi matta, sellest sai maa-alune veehoidla.

Nii jäi kirik kummaliseks tühjaks pühakojaks, mis teenis kord abikirikuna, kord meremärgina ja lõpuks Nõukogude sõjaväe laona, enne kui 1990. aasta põleng selle torni hävitas.

Paluküla kirik on Hiiumaa mõistes üsna erandlik hoone: see ehitati küll kirikuks, aga algne idee oli hoopis perekonna hauakabel. Selleks tehti isegi kõrge sokliga võlvitud keldriruum, mis pidi mahutama Ungern‑Sternbergide sarkofaage. Paraku selgus kiiresti, et põhjavesi on kõrgem kui arhitekt lootis, ja keldrist sai pigem bassein kui matusepaik. Nii jäi kabel tühjaks ja hoone kasutus muutus juba varakult.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tegutses Paluküla kirik Kärdla abikirikuna. Pastoraati ega kalmistut siin ei olnud, mis tegi sellest üsna „üksiku“ pühakoja keset palumetsa. Samal ajal oli kirikutornil täiesti praktiline roll: see oli ametlik meremärk, mis töötas koos Hiiessaare alumise tuletorniga liitsihina. Laevad said end selle järgi täpselt joondada.

Nõukogude ajal muutus kirik sõjaväe laoks ja vaatluspunktiks. 1990. aasta tulekahju hävitas torni.

Miks siia tulla? Sest Paluküla kirik on Hiiumaa vaikne anomaalia – hoone, mis pidi olema hauakabel, aga sai lõpuks meremärgiks, sõjaväeladuks ja kultuurimälestiseks. See on koht, kus ajalugu ei ole suur ja dramaatiline, vaid lihtsalt… kummaliselt huvitav.

Kas 19. sajandi ehitajad ei saanud siis aru, et põhjavesi on kõrge? Tegelikult said nad üsna hästi aru, milline pinnas on „kandev“ ja kuhu saab ehitada. 19. sajandi meistrid ei olnud juhuslikud nokitsejad – nad ehitasid sildu, mõisaid ja kirikuid, mis seisavad tänaseni. Aga- põhjavee taset hinnati kaevude, ojade ja varasemate kogemuste järgi. See andis üldpildi, mitte sentimeetri täpsusega infot. Ka pinnaseuuringud olid liiga pealiskaudsed. Vaadati, mis mullakiht tuleb labidaga välja, kui märg on maa, kui kiiresti imbub vesi. See ei näta, mis toimub 2–3 meetri sügavusel.

Seega viga ei olnud teadmistes, vaid selles, et täpseid geoloogilisi mõõtmisi ei olnud olemas. Nad tegid parima otsuse olemasoleva info põhjal. Alles pärast hoone valmimist selgus, et keldrit kabelina kasutada ei saa.

Muudetud: 10.05.2026