Ranna­mõisa kirik

Pühakoda, mis tõusis trotsides aega, võimu ja ootusi – Rannamõisa kirik

Rannamõisa kiriku saamislugu sai alguse  19. sajandi teisel poolel, kui Muraste mõisa omandas Peterburist siia elama asunud väga jumalakartlik Weymarnide perekond.  Aktiivselt kohalikega suhtlema hakanud perekond leidis peagi, et Keila kirik jääb kohalikele liiga kaugele. Eriti keeruline oli talvel matuste korraldamine.

19. sajandi lõpp oli kirikuelus üldiselt keeruline aeg. Käis aktiivne venestumine, riik propageeris ja soosis vene õigeusu kirikute rajamist ning luteri usust õigeusku üleminekut. Alexander von Weymarn plaanis aga just luteri kiriku rajamist, kuigi selle õnnestumises kaheldi ja oldi valmis, et riik ei anna kirikule kasutusluba, ehituseks raha saada ei loodetudki. Tuli kasutusele võtta õige strateegia- esmalt rajati lihtsalt surnuaed. Siis tekkis vajadus kabeli järgi, kus matusetalitusi läbi viia. Kõike tehti Weymarnide ja koahliku rahva abil ja rahalisel  toetusel. Kabel valmis 1901, aga pühakojaks pühitseti see alles 1905. Kuni aastani 1937 oli tegu siiski vaid Keila kirikule alluva Ranna kabeliga. Iseseisvaks koguduseks saadi konsistooriumi otsusega alles 1937. a septembris.

Kirik sai kannatada ka sõdade käigus. Teise maailmasõja ajal rüüstati nii orel kui elektrisüsteem. Rahva abiga kirik taastati. Kogudus tegutses siin ka terve nõukogude aja, kuigi rahvast oli oluliselt vähem.

Rannamõisa kiriku arhitekt ja altarimaali “Taevaminek” autor on teadmata.

Ajaloomälestisena on registreeritud Ranna kirikuaed.

Muudetud: 22.01.2026