Ellamaa elektri­jaam – turbaküttest mälestusmärgini ja tühjade saalideni

Ellamaa  1923. a. valminud elektrijaam andis algselt energiat eelkõige kohaliku turbatööstuse masinate käivitamiseks.

Pärast sõda oli elektrijaamal oluline osa ka Tallinn-Pääsküla elekriraudtee korrasoleku tagamisel, sest müüs elektrit odavamalt kui  Tallinna elektrijaam.

Ellamaa elektrijaama kavandas arhitekt Aleksandr Wladovsky. Ehitustöid alustati 1922. a septembri lõpul ja juba 1923. aasta mais andis jaam energiat turbatööstuse masinate käivitamiseks. Jaama katlaid köeti kohaliku kütteturbaga. Juba 1928. aastal aga tuldi välja ideega, et odavam oleks jaama kütta siiski põlevkiviga. Ideeks see jäigi. Kuigi põlevkivist sai Eestis peamine elektrienergia allikas, jäi Ellamaa jaam siiski turbaküttele, sest asus põlevkivimaardlatest kaugel ja ka olemasolevad katlad olid kohandatud just turba põletamiseks.

Sõjajärgsel perioodil (1944-1950) oli Ellamaa elektrijaamal oluline osa Eesti varustamisel elektrienergiaga.

Ajaloost on teada, et 1947. aasta jaanuaris tuli jaam elektrijaamade üleliidulise sotsialistliku võistluse kokkuvõtete kohaselt kolmandale kohale, täites kuu tootmisplaani 113,4-protsendiliselt ja hoidis kokku 10 protsenti oma vajadusteks plaanitud elektrienergiast. Elektrijaama kollektiiv sai NSVL elektrijaamade ministri asetäitjalt õnnesoovitelegrammi! See ei olnud mingi erand. Elektrijaam täitis oma plaanid pea alati. 1959. aastal jõuti aastaplaan täita NSVL konstitutsioonipäevaks, 5. detsembriks! Aasta lõpuks ületati plaani juba mahus, millega saanuks terve Keila linna elektrivajaduse katta 28 päevaks ehk peaaegu terveks kuuks.  Sotsialistlikku võistlust peeti ka jaama enda tsehhide vahel.

See polnud veel kõik. Lisaks oma tööle elektrijaamas käidi  šeffidena abiks hooajatöödel kohalikus “Suure Tõllu” kolhoosis.

Kui nüüd mõni arvab, et töö käis lausa 24/7, siis päris nii kurb see elu ka polnud. 1957. aastast on teada, kuidas jaama transpordiosakonna värske juhataja lubanud alluvaid, endisi kaastöölisi, ikka ka meeles pidada. Nii alanud juhataja esimesel palgapäeval, niipea kui palk käes, tema kabinetis suurem pillerkaar. Mingist kütteturba veost polnud enam juttugi. Pidu jätkus ka järgmisel päeval. Vahepeal siiski mõni kainem vedurijuht viis mõne vagoneti kütusega elektrijaama, kuid see oli nagu tilk merre. Kolmandal päeval oli osakonnajuhataja haiguslehel.  Nii oli elektrijaam normaalse töö kindlustamiseks sunnitud kolm päeva võtma kütteturvast avariilaost, ehkki avariid polnud.

1951. aastal valmis Ahtme-Tallinn kõrgepingeliin ja tekkis Eesti ühtne energiasüsteem, kus kõik elektrijaamad töötasid paralleelselt. Suuremate ja ökonoomsemate põlevkivil töötavate elektrijaamade käiku andmisega Ellamaa elektrijaama osatähtsus vähenes ja jaam oli vajalik vaid pinge stabiliseerijana. Elektrijaam suleti 1966. aasta aprillis. Elektrijaamast sai katlamaja, mis varustas auru ja sooja veega nii Eesti Energoremondi Turba tootmisbaasi kui ka Turba alevikku.

2007. aastal alustati elektrijaama hoone restaureerimist. MTÜ Eesti Motospordi Ajalugu  avas restaureeritud hoones 2018. aastal Mootorispordi Muuseumi MOMU. 1. septembril 2025 sulges muuseum ajutiselt uksed. Tegemist on eramuuseumiga. Eramuuseumid ei saa automaatselt riigieelarvest püsivat tegevustoetust samas mahus kui riigimuuseumid nagu Eesti Ajaloomuuseum või Meremuuseum, vaid peavad suuremalt jaolt ise hakkama saama piletitulust, projektidest ja eraannetustest. 

Lisaks asub muuseum Tallinnast eemal Turbas, riigi tasandil on keeruline põhjendada suure riigieelarvelise raha suunamist muuseumi  püsivaks ülalpidamiseks, mis teenindab pigem maaturismi ja kitsamat mootorispordi huviliste ringi.

2001. aastal tunnistati Ellamaa elektrijaam kultuuriministri määrusega arhitektuurimälestiseks.

Aga miks asub Ellamaa elektrijaam Turbas, mitte Ellamaal? Turbatööstus rajati algselt Ellamaa raba äärde, endiste Ellamaa mõisa maadele, sellest ka elektrijaamale Ellamaa nimi. Alles hiljem, kui elektrijaama ümber tekkis töölisasula, hakati seda turbatööstuse järgi Turbaks kutsuma.

Hea teada: Ellamaal sündis 1922. aastal Laine-Reseda Villenthal, kes ordineeriti esimese naisena Eestis kirikuõpetajaks.

Muudetud: 10.09.2026