Stebeli ranna­kaitse­pata­rei – Sõrve sääre “betoonist elukas”

See polnud lihtsalt rannakaitse, vaid NSVL-i üks võimsamaid ja moodsamaid kindlussüsteeme, mille rajamiseks 1939. aastal tõsteti Sõrve kodudest välja 300 peret ja toodi kohale – seif kuldrubladega

24. septembril 1939 kohtus Eesti välisminister Karl Selter Moskvas Vjatšeslav Molotoviga, kes esitas nõudmise Nõukogude sõjaväebaaside loomiseks Eestis. Keeldumise korral ähvardati kasutada sõjalist jõudu. Eesti ja Nõu­kogude Liidu vastastikuse abistamise pakti (just selline leping sõlmiti) kohaselt sai Nõukogude Liit endale baasid Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis ning õiguse kasutada Tallinna sadamat. Lisaks pidi Eesti leppima 35 000-mehelise väekontingendi saabumisega idapiiri tagant.

Augustis Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti järel ei tahtnud need riigid kohe omavahel tülli minna, teised Euroopa suuremad riigid aga ei olnud valmis Balti riikide pärast sõda alustama. Nii jäi Eestigi Eesti Nõukogude Liidu mõju alla.

Juba järgmisel aastal kerkisid keset soist Sõrve sääre tippu massiivsed betoonist ehitised, mille seinad olid nii paksud, et suutnuks vastu pidada pea kõigele, olles samal ajal täielikult varustatud kõige eluks vajalikuga.

Stebeli patareist Saaremaal sai NSVL vägede võimsaim ja moodsaim rannakaitsepatarei. Selleks sundevakueeriti ümbruskonnast ligi 300 majapidamist koos elanikega. Patareipositsiooni ehitasid sõjaväe ehituspataljonid, kes majutati Maantee külla, kuhu püstitati mõned  kasarmud ja söökla. Klubi ja haigla ehitati Hänga küla lähedale Lopsigu metsa.

Patareis oli komandopunkt, kaks suurtükitorni, tulejuhtimistorn, katlamaja ja sõjaväelinnak. Suurtükitorni plokid olid 16 m sügavused kahekorruselised betoonehitised kuni 3,5 meetri paksude raudbetoonist seintega ning soomusterasest ustega. Varjenditele paigaldati vaatlusteks 230-mm soomusterasest periskoobikuplid. Suurtükikompleks mahutas lahingute ajal 55 meest, kelle kasutuses olid eluruumid ja eraldi ohvitseride toad, duširuumid, söökla ja köök.  Suurtükkidest oli võimalik tulistada kuni 38 km kaugusele, vabalt ka üle Irbeni väina Kuramaale.

Hinnates plaanitavate tööde mahtu, eraldas NSV Liit rannakaitsepatareide ehitamiseks 1939. aasta hindades 300 miljonit kuldrubla. Et lahendada Sõrve ehitatavate patareide finantseerimine kohapeal, tuli materjali eest tasuda ja tööliste palk maksta kullas, sest  välismaa pangad ei tunnistanud nõukogude paberraha. Stebeli patarei ehitust alustas 1940. aastal spetsiaalne 1200-meheline ehituspataljon.  Vastavalt riikidevahelisele kokkuleppele said erinevatel aladel tööd ka 6800 eestlast.

Lisaks 1941. aastal valminud Stebeli patareile kavandati teine sarnane ehitada naabrusesse Torgusse. Kui see oleks sündinud, oleks ca 1500 inimesele veel lisaks 2000 kohalikku elanikku jäänud koduta. Arhiividokumentide põhjal oleks seal ehitustöödega alustatud 1941. aastal. Ajalugu tahtis teisiti.

Kui Nõukogude väed 1941. aastal Sõrvest põgenesid, lasid nad suurtükitornid õhku, ka lakkas töötamast veepumbasüsteem ja ehitised täitusid veega. Meeskond evakueeriti. Seif kasutamata jäänud kuldrubladega on tänaseni leidmata.

Kuigi patarei komandör kapten Aleksandr Moisejevitš Stebel oli omal ajal tuntud ukrainlasest patareikomandör, on tema saatus Teise maailmasõja ajal ümbritsetud mitmete legendidega,  alates julmast hukkamisest Valga vangilaagris kuni koostöökuuldusteni sakslastega.   Ametlikes kangelaste nimekirjades, mis kajastavad Nõukogude Liidu kõrgeimaid autasusid, tema nime ei leia.

Muudetud: 12.08.2026