Stebeli ranna­kaitse­pata­rei – Sõrve sääre “betoonist elukas”

See polnud lihtsalt rannakaitse, vaid NSVL-i võimsaim ja moodsaim kindlussüsteem, mille rajamiseks 1939. aastal tõsteti kodudest välja 300 peret.

Keset soist Sõrve tippu kerkisid 16 meetri sügavused kahekorruselised betoonplokid, mille seinad olid nii paksud, et suutnuks vastu pidada pea kõigele – olles samal ajal täielikult varustatud eluruumide, duššide ja köökidega 55 sõdurile.

Stebeli patarei oli NSVL vägede Saaremaa võimsaim ja moodsaim rannakaitsepatarei.

1939. aasta sügisel alustati nn baaside lepingu alusel Saaremaal uute rannakaitsesuurtükipatareide rajamist, et leiti, et parimaks kohaks on soine ala Sõrve tipus. Selleks sundevakueeriti ümbruskonnast ligi 300 majapidamist koos elanikega. Patareipositsiooni ehitasid sõjaväe ehituspataljonid, kes majutati Maantee külla, kuhu püstitati kasarmud ja söökla ning mõned puidust kasarmud, klubi ja haigla ehitati Hänga küla lähedale Lopsigu metsa.

Patareis oli komandopunkt, kaks suurtükitorni, tulejuhtimistorn, katlamaja ja sõjaväelinnak. Suurtükitorni plokid olid 16 m sügavused kahekorruselised betoonehitised 2 m paksuste seinte ja 3,5 meetri paksusest raudbetoonist ning uksed soomusterasest. Varjenditele paigaldati vaatlusteks 230-mm soomusterasest periskoobikuplid. Suurtükikompleks mahutas lahingute ajal 55 meest, kelle kasutuses olid eluruumid ja eraldi ohvitseride toad, duširuumid, söökla ja köök.  Suurtükkidest oli võimalik tulistada 38 km kaugusele.

Kui Nõukogude väed 1941. aastal Sõrvest põgenesid, lasid nad suurtükitornid õhku, ka lakkas töötamast veeärastussüsteem ja ehitised täitusid veega.

Kuigi Stebel oli tuntud ja austatud ukrainlasest patareikomandör, kelle saatus Teise maailmasõja ajal on ümbritsetud mitmete legendidega — alates julmast hukkamisest Valga vangilaagris kuni koostöökuuldusteni sakslastega — ei ole tema nimi ametlikes kangelaste nimekirjades, mis kajastavad Nõukogude Liidu kõrgeimaid autasusid.

Muudetud: 12.04.2026