Tilsi mõis, mis lagunes, kuid jäi igaveseks Eesti filmilukku

Tilsi – erakordne paik, kus põimuvad kunagise mõisa hiilgus, lastekodu mälestused ja filmiajalugu

Tilsi mõis Vana-Võrumaa vaikses nurgas, sündis 1749. aastal, kui see lahutati Väimela mõisast ja rändas seejärel käest kätte, enne kui jäi 19. sajandi alguses pidama  von Rothide suguvõsa kätte. Viimane mõisnik enne 1919. aasta võõrandamist oli parun Voldemar (Woldemar) von Roth. Härrastemaja sai oma lõpliku kuju alles sama sajandi teisel poolel.   Nende kujundatud on ka mõisa park ja iluaed. Üldse oli mõis majanduslikult heal järjel, seda vaatamata üsna tagasihoidlikule puidust peahoonele. Prioriteedid olid teised. Mõisa pargist leiab ka meil üsna haruldase pargigroti, madala tehisliku koopa, millel otsest praktilist eesmärki polnud, küll aga oli see 2-4 inimest mahutav ja Euroopa aiakujunduses laialt levinud koobas teatud staatuse näitaja, romantiline peatuspaik jalutajatele, pakkudes varju, salapära ja Euroopa mõisaparkidele omast atmosfääri.

Kui aadli ajastu läbi sai, kolisid mõisa hoopis teistsugused elanikud. Lastekodu ja kool tegutsesid siin 1921 – 1978.  Edasi jäi maja tühjeks ja hakkas lagunema.  Täna teeb kogu mõisakompleksi kordategemise keeruliseks ka asjaolu, et sealsed ehitised, lisaks peahoonele ka palju kõrvalhooneid, kuuluvad eri omanikele. Peahoone on jätkuvalt kurvas seisus omavalitsuse omanduses, kõrvalhooned valdavalt erastatud ja korda tehtud.

Tilsi mõisa parki 1980. aastal paigaldatud graniitskulptuur “Leinav ema”, autoriks Endel Taniloo, on 2025. aasta sügisel teisaldatud ja sinna maetud sõjas hukkunud punaarmeelased ümber maetud. Graniitskulptuur on panipaigas, seda ei ole purustatud.

Aastal 1985 tulid siia Leida Laius ja Arvo Iho, et hakata tegema filmi “Naerata ometi”. Kuna vana mõis oli juba 1978. aastast, lastekodu väljakolimisest, seisnud tühjana, sobis see võttepaigaks ideaalselt – see oli autentne, seal sai vabalt toimetada, ilma, et oleks segatud lastekodu igapäevatööd.

Leida Laiuse ühe kuulsama filmi stsenaarium pidi läbima rohkelt kontrollinstantse nii koduvabariigis kui ka Moskvas, kusjuures Moskva lükkas esimese versiooni tagasi. Lõplik stsenaarium kirjutati küll ümber, kuid võtteplatsil kasutas meeskond algversiooni. Tilsi on kõrvaline koht, kuhu tsensoritel oli raske ligi pääseda. Film osutus erakordselt edukaks nii Nõukogude Liidus kui välismaal.

Peahoone on aastast 1999 muinsuskaitse all. 2018. aastal sai maja uue katuse, mille kuludest poole kattis muinsuskaitseamet ja poole omanikuna kohalik vald.

Muudetud: 26.03.2026