Letipea – veretöö rannaliival, mida nõukogude võim püüdis maha vaikida

1976. aasta suveöö Letipeal muutus gaasitöötajate perepeost õudusunenäoks, millest vaikis riiklik meedia, kuid rääkisid Ameerika Hääl ja rahvasuu.

8. augustil 1976 pidasid Letipea rannas suvepäevi paarsada gaasimajanduse töötajat ja nende pereliiget. Kokkutulnuid oli tervest Eestist. Purjus nõukogude piirivalvurid tulid pidutsejatega tüli norima, mis tipnes sellega, et kell pool kaks öösel lasi üks piirivalvur automaadist mitu valangut piduliste ja nende telkide suunas. Kokku sai haavata 18 ja suri 6 gaasitöötajat.

Tragöödiast tol ajal avalikult midagi ei räägitud, kuid rahva hulgas liikus info väga kiiresti. Infot jagasid ka  raadiojaamad “Ameerika Hääl” ja  “Raadio Vabadus”.

Mälestusmärk Letipea mõrvaohvritele püstitati Viru-Nigula Muinsuskaitse Seltsi ja AS Rakvere Gaas eestvedamisel 1991. aastal, 15 aasta möödumisel veretööst.

Letipea praegune tuletorn on enam-vähem samas asukohas Letipea neemel juba kolmas. Esimese, puidust tuletorni ehitas kaupmees Šerbin. Tuletorn oli abiks metsa vedamisel Narvast Tallinna, tehes ohutumaks Uhtju saarte ja Letipea neeme vahelise kitsa laevatee läbimise. Tuletorn eksisteeris vaid kaks aastat, 1815-1816. 1936. aastal ehitati neemele raudbetoonist 16 meetri kõrgune ja kahemeetrise läbimõõduga tüüptuletorn, mis purustati 1941. 1951. aastal pandi püsti 15 meetri kõrgune neljatahuline kivikbetoonist tüüptuletorn, mis töötab tänaseni.

Letipea neemel asub ka Eesti ja Põhja-Euroopa suurim rändrahn –Ehalkivi 

Viimasel ajal on rohkem juttu olnud tuumajaama rajamine Letipeale.

Muudetud: 10.05.2026