Pärsti mõis – Eesti esimene nutikodu eellane

Pärsti mõis kirjutab end Eesti ajalukku hetkel, mil helises esimene maapiirkonna telefon. Viimane omanik Peter Clapier de Colongue tõi selle tehnikaime oma Viljandi linnamajast otse mõisahäärberisse, alustades nii ajalooraamatutes uut peatükki.

See oli sündmus, mis tõi kaasaegse maailma kaja keset Viljandimaa põlde ja metsi ammu enne seda, kui sidevahendid muutusid iseenesestmõistetavaks.

Mõisa viimase omaniku Peter Clapier de Colongue perekond oli jõukas, haritud ja tehnika- ning uuendusmeelne. Nemad said mõisaomanikeks 1912. aastal. Üsna pea lasi mõisnik rajada otse telefoniliini, mis ühendas Pärsti mõisa tema Viljandi linnakoduga. See oli tolle aja kohta erakordselt modernne lahendus – eratelefoniliinud mõisa ja linna vahel olid Eestis väga haruldased. Liin võimaldas mõisnikul suhelda kiiresti ja privaatselt, ilma postijaama või avaliku telefonivõrgu vahenduseta.

Mõisa uhkeim ehitis – historitsistlik puithoone, mis ehitati veel eelmise omaniku ajal, 1870. aastatel ja seda peetakse Eesti mõisaarhitektuuri tõeliseks pärliks.   Šveitsi stiilis dekoreeritud hoone, täispuitpitsi ja uhkelt profileeritud räästa- ning aknakarniisidega, jätab külastajale mulje nagu oleks mõis ajaloost otse tänapäeva astunud.
Von Strykide perekond, kes püstitas suure osa mõisa hoonetest, lisas rikkalikku mõisaansamblisse maakividest ja tellistest kõrvalhooneid, mille hulgas eristub ka kaunistatud ait-kuivati. Müürikrohvi sisse pikitud mustrid ja lillemotiivid on detailid, mida võiks pidada lausa kunstiks. Aga nende praktilisuse kõrval pole vähem oluline ka mõisa ajalugu – lugu sajandite pikkusest tõusust ja langusest, lugu hävinud hoonetest ja kaunilt taastatud pärlitest.

Pärsti külakoolist on teateid juba 1836. aastast. Ja just mõisahoone sai 1920. aastal kooli uueks koduks. Siin oli Pärsti vallakool, mis hiljem kandis nime Pärsti Lasteaed-Kool, mille kooli osa suleti 2008. aastal.  Tänapäeval on kooliga seonduv taandatud lasteaiale, kuid mõisahoone jääb endiselt kohaliku kultuuri ja hariduse kandjaks – siin on ruumid raamatukogule ja kogukonnakeskusele.

Mõisa pargis, mis kunagi oli ümbruskonnas tuntud oma sillakeste ja tiikidel ujuvate valgete luikede poolest, on ajalugu endiselt elus.

Muudetud: 22.04.2026