Simuna kirik – keiserliku sümboolikaga hõbepärg ja metsa lageraie

Haruldane hõbedast pärg, mida kanti krahvinna Lütke matustel ja mis on nii eksklusiivne, et sarnaseid lubati vaid Vene tsaaridele endile.

See hindamatu reliikvia seisis aastakümneid kiriku salajastes peidukohtades, et pääseda punavõimu käest, ning on tänaseks üks viimaseid omasuguseid terves endis Vene impeeriumis.

Simuna Püha Siimoni kirik on Eesti üks vanimaid kivikirikuid, ehitatud 13. sajandil. Sõdades on kirikuhoone korduvalt hävinud, ka on torni tabanud välk, kuid ikka ja uuesti on see taastatud.

Viimati hävis Simuna kiriku torn 26. juulil 1951 tulekahju tagajärjel. Selle olevat põhjustanud mitte tol ajal tavapärane äikesenool, vaid kõrval asunud meierei põlengust lennanud säde.  Tulekahju kustutamisel leiti kirikust hulgaliselt sinna metsavendade poolt peidetud relvi. Kuigi Väike-Maarja Täitevkomitee esimees oli rangelt keelanud kiriku kustutamise, õnnestus kohalikel meestel ära hoida kiriku sisemuse süttimine. Juba sama aasta detsembris oli kirikul uus katus, kuid uus, 53,5 meetrini ulatuv tornikiiver sai valmis alles 1984. aastal.

Käesoleval sajandil on Simuna kiriku altariruumi aknad kaunistatud Dolores Hoffmanni vitraažidega.

Kirikus on säilinud puunikerdaja Chr. Ackermanni valmistatud altar. Orelimeister Gustav Normann ehitas kirikusse oreli. See on üks vanemaid eesti rahvusest orelimeistri töid, mis tänaseni säilinud.

2026. aastal on kirikutorn läbimas põhjalikku restaureerimistööd. Pärast remonditööde lõppu on külastajatel taas võimalik minna ka tornis asuvale vaateplatvormile.

Nüüd on aga kiriku kohale kerkinud mustad pilved. Kirikule kuulub ligi 100 hektarit ümbruskonna maid ja metsi, mille majandamine on ka koguduse tähtis sissetulekuallikas. Majandamine aga tähendab Eestis sageli ka lageraiet. Nii esitasid kristlased metsateatised kokku umbes 5 hektari metsa mahavõtmiseks, et saadud tuluga restaureerimistöid jätkata. Paraku jäi selle 5 hektari sisse ka Simuna kooli õppe- ja matkarada, mis nüüd kulgeb osaliselt mööda raielanki ja head suhted koguduse liikmete ning looduskaitsjate vahel on kadunud.

Rääkides Simuna kirikust, ei saa mööda minna proua Amalie Emilie von Lütkest, kes oli abielus Avanduse mõisaomaniku pojaga. Talvel elasid nad Peterburis, Eestisse jõudsid vaid suvel. Krahvinna oli sagedane külaline oma tädipoja, helilooja Pjotr Tsaikovski juures. Seal olles ta ka suri. Matused peeti Peterburis, kuid maeti ta Simuna kalmistule. Koos krahvinnaga jõudis Simuna kirikusse ka kaunis õhukeste hõbelehtedega pärg, mida Peterburi Aleksandri Naisgümnaasiumi endised õpilased kandsid nende patrooni, krahvinna Amalie Emilie Lütke matuserongkäigu ees. See oli suurim austus, sest hõbelehtedega pärg oli tollal kõrgeim austusavaldus isegi keiserlikele persoonidele. Näiteks, kui Vene tsaar Nikolai II külastas  Barclay de Tolly mauseleumi  Jõgevestes,  siis asetas ta Barclay de Tolly hauale samasuguse pärja.

Nõukogude võimu saabudes  peideti keiserliku sümboolikaga hõbepärg võimu eest kirikusse ära ja leiti alles 1990-datel. Selliseid hõbepärgi endise Vene Impeeriumi aladel säilinud ainult väga üksikud.

Kirikust veidi eemal leiab Katku allika ehk Simuna allika, millest algab Pedja jõgi.

Muudetud 23.04.2026