Mihkli Miikaeli kirik, kus sündis Liivimaa kroonika ja elab Hirmus Antsu legend

Mihkli Miikaeli kirik on haruldane paik, kus kohtuvad kaks Eesti ajaloo vastandlikku suurkuju- preester Läti Henrik, kes kirjutas siin oma kuulsa Liivimaa kroonika, ja metsavend Ants Kaljurand, kelle mälestuskivi seisab kirikaias.

Mihkli Miikaeli kirik on 13. sajandi päritolu, Lääne-Eesti üks vanimaid ja arhitektuurilt tüüpiline Saare-Lääne piiskopkonna kirik. Mihkli kiriku torn lisati 18.sajandil, umbes samal ajal müüriti kinni põrandaalused hauakambrid. Kiriku ümber on vana kalmistu. Kirik on tänini aktiivses kasutuses.

Kiriku ajalooline tähtsus kasvab seoses Läti Hendrikuga, kes oli kiriku esimene preester ja kes just siin koguduses teenides kirjutas oma kuulsa “Liivimaa kroonika”.

Liivimaa kroonika, Läti Hendriku kroonika, on misjonikroonika, mis kirjeldab tänapäeva Eesti ja Läti alal elanud rahvaste ristiusku pööramist ning allutamist saksa ja taani võõrvõimudele ning katoliku kirikule. Kroonika on kirjutatud ladina keeles ja oletatavasti kirjutati see aruandena paavsti legaadile (kardinalile), kelle ülesanne oli korraldada Liivimaa kiriklikku ja poliitilist olukorda. Selle originaaltekst ei ole säilinud.

Läti Hendrik osales ka ise sõjakäikudel, ristimistseremooniatel, tundis kohalikke keeli, tõenäoliselt ka eesti keelt ning kirjeldas sündmuseid sageli oma silmaga nähtuna, olles ristisõdijatele tõlgiks.

Kroonika on tänaseni peamine kasutatav allikas tolle aja Eesti ja Läti ajaloo kohta. Kroonikas on ka vanim teadaolev eestikeelne lause, mis kirjalikult säilinud: “Laula, laula, pappi!“. Saarlased mõnitasid nii ühte vangistatud misjonäri, kes palvetas ja laulis kiidulaulu Jumalale.

Kuigi nimest võiks arvata, et Hendrik oli lätlane, siis tõenäolisem on, et ta oli siiski Magdeburgi lähistelt pärit sakslane, kes jõudis Liivimaale misjonärina 1205. aastal. Mõned aastad hiljem pühitseti ta Lätis preestriks.

10. juulil 2011. aastal avati Mihkli kiriku juures mälestuskivi metsavend Ants Kaljurannale. Mälestuskivi rajamise algatas Kaitseliidu Pärnumaa malev. Avamisel oli kohal ka Mart Laar kes Antsu mälestuseks võttis klõmaka viina ja haukas hapukurki ja soolapekki.

Ants Kaljurand ehk Hirmus Ants, Pärnumaa metsavendade legend, oli mees, kelle nimi tekitas Nõukogude võimudes hirmu, kuid kohalikes salajast uhkust. Sündinud 20. oktoobril 1917 Tallinnas ja üles kasvanud Saaremaal, ilma isata ja üsna kitsastes ja karmides oludes, jõudis ta Saksa armeesse ja tõusis allohvitseriks, teenis mitu medalit, sai Narva rindel haavata.

1944. aastal põgenes Kaljurand Nõukogude vangilaagrist Pärnumaa metsadesse, kus tegutses kuni 1949. aastani. Temast sai nagu vabaduseigatsuse sümbol, keda saatsid arvukad legendid. Kõige kuulsam neist räägib, kuidas ta teatas Pärnu restorani Baltika direktorile oma saabumisest. NKVD piiras restorani ümber, kuid ei tundnud nõukogude ohvitseri mundris metsavenda ära. Ants sõi rahulikult lõuna, jättis taldrikule jootraha ja kirja: „Suur tänu lõuna eest. Hirmus Ants.“

Kaljurand tabati 1949. aasta jaanipäeval, kui ta pärast jaanipidu metsa alla magama jäi. Tabamine ei olnud juhuslik – NKVD oli teda juba pikalt jälitanud ning operatsioon oli haarangu põhjalikult ette valmistatud. Ta hukati 13. märtsis 1951. aastal Patarei vanglas.

Kaljuranna tegelik matmispaik pole teada, mälestuskivi on sümboolne austusavaldus nii temale kui kõigile metsavendadele, kes võitlesid Nõukogude okupatsiooni vastu.

Muudetud: 11.10.2026

Lindora laata peetakse igal aastal simunapäeval, 28. oktoobril

Päärdu küla, Märjamaa vald, Rapla maakond

Treimani kirik, Rannametsa — Ikla, Treimani küla, Häädemeeste vald

Mihkli Miikaeli kirik, kus sündis Liivimaa kroonika ja elab Hirmus Antsu legend

Mihkli Miikaeli kirik on haruldane paik, kus kohtuvad kaks Eesti ajaloo vastandlikku suurkuju- preester Läti Henrik, kes kirjutas siin oma kuulsa Liivimaa kroonika, ja metsavend Ants Kaljurand, kelle mälestuskivi seisab kirikaias.

Vaata ka neid kohti

Kiip­saare tuletorn – majakas, mis vajus viltu ja mõtles siis ümber

Parvlaev Estonia mäles­tusmärk – koht, kus Läänemeri vaikib ja mäletab

Saare­maa süva­sadam – sadam, mis ootas kruiise, aga sai vaikuse

Kiipsaare tuletorn – majakas, mis vajus viltu ja mõtles siis ümber

Parvlaev Estonia mälestusmärk – koht, kus Läänemeri vaikib ja mäletab

Saaremaa süvasadam – sadam, mis ootas kruiise, aga sai vaikuse