Edise mõis – riigijuhtide salajane kohtumispaik ja Emajõe puiesteede häll

Lisaks silmapaistvale kultuurielule on Edise mõis mänginud tähtsalt rolli Eesti omariikluses, olles enne Teist maailmasõda riigitegelaste ja välisdiplomaatide armastatud kohtumispaigaks.

Edise mõis on üks Ida‑Virumaa vanimaid ja tähtsamaid ajalookeskusi – seda mainitakse juba 1477. aastal. Just siin kujunes keskajal välja kogu Alutaguse kandi üks võimsamaid mõisakomplekse. Tallinn–Narva maantee äärne strateegiline asukoht tähendas, et 14.–15. sajandil rajati siia ka vasallilinnus, mis hävis tõenäoliselt 1581. aastal venelaste taganemisel, kuid selle kive kasutati hiljem uute mõisahoonete ehitamiseks.

18. sajandi teisel poolel kerkis uus härrastemaja, mida 19. sajandil ümber ehitati. Siis kuulus mõis Rosenite suguvõsale – haridus- ja kultuurilembesele perele, kes oli seotud ka balti-saksa näitekunsti algusega. Viimane mõisnik oli Alexander von Baer, maailmakuulsa loodusteadlase Karl Ernst von Baeri poeg.

Eesti iseseisvuse algusaastail anti Edise teenete eest Vabadussõjas kindral Aleksander Tõnissonile. Tema käe all kujunes endine mõis eeskujulikuks talukompleksiks. Rajati puukool, taastati park ja korrastati hooned. Just siit viidi Tartusse istikud, millest kujunesid Emajõe puiesteed. Edise oli ka riigitegelaste kohtumispaik – siin peatusid president Päts, välisdiplomaadid ja Riigikogu komisjon enne 1938. aasta põhiseaduse allkirjastamist Toilas.

Teine maailmasõda ja okupatsioonid tõid mõisale rängad aastad. Tõnisson arreteeriti ja hukati, mõis konfiskeeriti ning kasutati nii Saksa sõjaväe tugipunkti kui hiljem nõukogude asutuste hoonena. 1980. aastatel ehitati ait‑kuivati ümber Valge Hobu Trahteriks, mis kujunes omal ajal legendaarseks peatuspaigaks.

Tänapäeval on Edise mõis killustunud mitme omaniku vahel ning lagunev häärber ootab paremaid aegu.

Eestis on ka Valge Hobuse kõrts, mis asub Tartus. 

Muudetud: 23.05.2026