Suurpea linnak – unikaalne teaduslinnak, millest sai prügiga täidetud kummitusküla

Kuigi Eesti ametnikud on tunnistanud, et Suurpea-Hara ülisalajase uurimiskeskuse likvideerimine võis olla viga, oli see ainus viis Nõukogude sõjatehnika väljaajamiseks.

Otsus, mis sulges Euraasia mandri unikaalseima baasi, avas meile ukse lääneallianssi.

Kujuta ette – tuhatkond elanikku, neist 600 ajateenijat, kes kõik elasid justkui omaette maailmas. Seal oli olemas kõik eluks vajalik: kool, lasteaed, haigla, söökla, kauplus, postkontor, isegi oma katlamaja ja veevärk. Suurpea sõjaväelinnak oli 1950. aastatel rajatud Nõukogude Liidu projekt, mis pidi ühendama üle lahe asuva Hara sadama ja siinpool asuva teadusuuringute keskuse, moodustades omamoodi terve katsepolügooni.

Suurpea–Hara kompleks oli Nõukogude ajal koht, kus uuriti, kuidas muuta sõjalaevad võimalikult märkamatuks. Siia toodi eri tüüpi aluseid, et mõõta nende magnetvälja, müra, veejälge ja isegi seda, kuidas nende kere elektrile reageerib. Teadlased otsisid viise, kuidas laevad tekitaksid vähem müra, oleksid miinidele vähem „nähtavad“ ja jätaksid merre nõrgema jälje, eesmärgiga muuta sõjalaevad turvalisemaks ja raskemini avastatavaks.

Selline uurimisasutus oli NSV Liidus ainuke ja ühtlasi ka väidetavalt ainulaadne kogu Euraasia mandril.

Töö oli nii keeruline, et appi kutsuti ka Eesti teadlasi, kuigi projekt ise oli ülimalt salajane. Üks appitulnutest oli noor küberneetik Valdo Praust. Tema pidi aitama luua arvutimudeleid, mille abil oleks saanud testida laevade “avastamise” võimalusi. Mõne kohtumise järel selgus aga, et tollel ajal uurijate kasutuses olnud arvutid olid liiga algelised ja ülesanne matemaatiliselt nende jaoks liiga keeruline. Seetõttu jäi koostöö katki,  lihtsalt polnud võimalik nii keerulist probleemi juba tolle aja kohta aegunud arvutitega lahendada.

Riigil oli aga ka teine lahendus – inimressurss. Merre paigutati eri sügavusele palju erinevaid andureid ja kuna kaabliga andmeside oli veel haruldane ja internetist ei osatud isegi unistada, sõideti lihtsalt laevadega edasi-tagasi tehti mõõtmisi.

Nagu tavaks, olid sellised “linnakud” kinnised, võõraid sinna ei sattunud, kohalike palgad kõrgemad ja poed kaupa täis.

Ajad muutusid. Kui Nõukogude väed 1990-ndatel Eestist lahkusid, jäi see väike „riik“ pooltühjaks.

1991–1993 püüdis Venemaa jätta Suurpea–Hara polügooni endiselt kasutusse ning pakkus Eestile kahte varianti: ühiselt jätkata teadusbaasi kasutamist või anda ala Venemaale rendile. 1991. aasta detsembris sõlmiti isegi kavatsuste protokoll polügooni edasiseks toimimiseks Eesti territooriumil. Pikkade läbirääkimiste järel lükkas Eesti siiski mõlemad ettepanekud tagasi, mis Moskva hinnangul tähendas, et Eesti eesmärk oli polügoon lõplikult sulgeda.

Hiljem on Eesti ametnikud tunnistanud, et polügooni sulgemine võis olla viga. Samas oleks see sisuliselt tähendanud Venemaa sõjalise infrastruktuuri püsimist Eestis ja NATO liikmeks astumine oleks muutunud väga keeruliseks või isegi võimatuks. Venemaa alustas kolimist 1993. aasta kevadel, viies Leningradi oblastisse Primorskisse üle 1500 tonni aparatuuri, seadmeid ja kogu polügooni tehnilise baasi.

Täna on linnakus 30-40 püsielanikku, suviti rohkem. Korterite ja rajatiste lagunemine ja lammutamine algas juba instituudi sulgemisega, aga viimastel kümnenditel ei ole tehtud ka mitte midagi nende säilitamiseks. Pigem vastupidi – linnakus paiknevatesse hoonetesse on kantud prügi juurde.

Kuigi linnakus elab endiselt inimesi, on selle kunagisest hiilgusest alles vaid mälestus. Korrusmajad, mis kord olid koduks ajateenijatele, on nüüd peamiselt tühjad ja unustusehõlma vajunud, siiski ka siin veel elatakse ja veetakse külmal ajal oma 5. korruse korterisse kuurist küttepuid.

Kompleks on kultuurimälestiste riiklikus registris kirjas militaarpärandina. Linnaku pärandit üritab säilitada Vestman Kinnisvara, kes samal ajal otsib viise piirkonna elavdamiseks. Aga Suurpea mõjub endiselt kui kummitusküla.

Hea teada, et lisaks Suurpea linnakule on kõrval ka Suurpea küla – täiesti tavaline ja toimiv eestlaste rannaküla.

Muudetud: 29.05.2026