Nais­saare tuletorn

Juba kauges minevikus on Naissaar olnud üle Soome lahe Tallinna poole sõitvatele laevadele oluliseks meremärgiks. Kui munk Adam pärast Bremeni piiskopiks saamist 1070. aasta paiku mööda Läänemere rannikut sõitis, märkis ta oma reisikirjas, et Aestlandist põhja pool asub saar nimega „Terra Feminarum” (Naiste maa). See peab olema Naissaar.

1788. aastal ehitati Peeter I käsul Naissaare põhja- ja lõunatippu esimesed puidust tuletornid, neid haldas kohalik kogukond. 1849. aastal asendati põhjatorn 38 m kõrguse paekivitorniga, mis hävis Teises maailmasõjas 1941. aastal. Aastast 1900 on teada, et tuletornil oli ka telefoniühendus Tallinnaga.

Esimese Eesti vabariigi ajal Naissaar nagu isetekkeline lootsijaam. Lootse oli nii palju, et laeva lähenedes tekkis isegi järjekord. Toona elas saarel ca 400 inimest. 1940. aastal saadeti elanikud saarelt ära ja kuni 1994. aastani tegutses siin valdavalt Nõukogude piirivalve ja sõjavägi ning tsiviilisikutele oli saar suletud. Siin asus  meremiinide koostetehas.

Siit on pärit maailmakuulus optik ja astronoom Bernhard Schmidt. Tema sünnitalus elab täna Tõnu Kaljuste, kes korraldab siin Nargenfestivale.

Praegune torn saare põhjatippu valmis 1960. aastal. Alt valge ja ülevalt punase raudbetoontorni kõrgus jalamist on 45 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 48 meetrit. Veel 2008. aastal oli Naissaare tuletornil ühena viimastest komandant, tänaseks on saanud tuletornivahi ametist ajalugu, torni tööd juhitakse Tallinnast.

Nõukogude ajal kasutati torni ka laevaliikluse jälgimiseks.

Naissaare sümboliks on saanud sealne raudtee, mis oma hiigelaegadel oli ligi 41 kilomeetrit pikk. Tänaseks on sellest restaureeritud vaid 3,5 kilomeetrit. Restaureeritud on ka 1934. aastal rajatud puukirik.

Kas Naissaarel leidub naftat, nagu üks levinud legend väidab? On siiski teada, et looduses siin naftat ei leidu, küll aga tuleb seda ikka ja jälle välja vanadest sõjaväele kuulunud ladudest.

Muudetud: 28.08.2025