Padise klooster

Padise kloostri varemed, mis pärinevad 14. sajandist, on üks Eesti vanimaid ja paremini säilinud arhitektuurimälestisi

Ainsana on siin tervikuna katuse all säilinud kloostri väga hea akustikaga kirik. Erinevalt tüüpilisest mungakloostrist oli 15.-16. sajandil valminud Padise klooster ehitatud sisuliselt linnusena, koos kaitserinnatise, kaitsetornide, keerulise langevõre ja tõstesildadega väravate süsteemi ning vallikraaviga.

Kloostri rajasid 14. sajandil tsisterlaste ordu mungad ja ehitamine kestis koos vaheaegadega üle 200 aasta. Kloostri keskaegsest sisustusest on säilinud Eesti vanim, 14. sajandist pärit kirikukell, mida hoitakse Harju-Risti kirikus. Kloostril oli toona maavaldusi ka Lõuna-Soomes Helsingi ümbruses, Porvoos, Sipos ja Pernajas.

Padise kloostri kirikusaal on tänu heale akustikale ja erilisele aurale kujunenud hinnatud kontserdipaigaks. Lisaks on kloostri varemeid kasutatud mitmetes filmides, nagu “Verekivi” (1972), “Karoliine hõbelõng” (1984) ning Odessa filmistuudios valminud “20 aastat hiljem” ja “30 aastat hiljem”.

Padise klooster on seega mitte ainult ajalooline pärl, vaid ka kaasaegne kultuurikeskus.

Muudetud: 18.09.2025