Taagepera loss – Euroopa juugendi tipp ja 97 tuba, et pääseda tsaari maksudest

Taagepera loss on Eesti mõisamaastiku tõeline “raskekaallane” – see on hoone, mis ei jäta kedagi külmaks ja mille torn paistab kätte juba kilomeetri kaugusel.

Mõis rajati Taageperra juba Liivi sõja eel, tõenäoliselt 1550. aasta paiku. Veidi enam kui sajandi von Rehbinderite omandis olnud mõisa ostis 1674. aastal maanõunik Otto von Stackelberg, kelle järgi on ka Taagepera oma praeguse eestikeelse nime saanud. Mõis kasvas ja arenes jõudsalt. On teada, et 1782. aastal on Taagepera mõisas ainuüksi teenijarahvana arvel 61 inimest: kammerteenrid, toatüdrukud, köögitöölised, tallimehed, kutsarid, jäägrid, aednikud, pesunaised jne. 19. sajandi alguses läks mõis von Strykide kätte. Bernhard Heinrich von Stryk oli tõusmas üheks Liivimaa kõige rikkamaks mõisaomanikuks, kellele kuulunud mitmes mõisas oli ta isandaks korraga umbkaudu 3800 talupojale. Parun ise sinna elama ei läinud, mõisnikuks sai üks tema poegadest, hiljem pojapoeg, kelle käe all muutus mõis üsna keskpäraseks. Laastavalt mõjusid kaks tulekahju juba 20. asjandi alguses, mis härrastemajast enam suurt midagi alles ei jätnud.

Selleks ajaks mõisnikuks saanud Hugo von Stryki idee oli valida arhitektiks Riia tegutsenud sakslane Otto Wildau ja asuda uut häärberit ehitama. Taagepera loss, mida ta 1907. aastal ehitama asus ja millega ta 1912. aastal valmis sai, oli algajale arhitektile omamoodi proovitööks.

Taagepera juugendlik loss on Eesti mõisate seas oma ainulaadsete asümmeetriliste vormide ja uhke kõrge torniga ainulaadne . Arhitektuuriloolaste hinnangul sai sellest üks Euroopa juugendarhitektuuri vaieldamatuid tippe. Huvitav teadmine seegi, et ruume oli majas algselt 97, sest 100 ruumi puhul oleks pidanud Vene riigile oluliselt rohkem makse maksma.

Säilinud ja osaliselt taastatud on ka terve lossi juurde kuuluv hoonekogum koos jõest paisutatud tiigi ja vesiveskiga.

Üsna varsti pärast mõisate riigistamist, 1923. aastal rajati peahoonesse Eesti esimene täiskasvanud tuberkuloosihaigetele mõeldud riiklik sanatoorium. Seal ja 1930ndatel Alar Kotli projekti järgi lossi kõrvale ehitatud funkstiilis sanatooriumihoones tegutses tervishoiuasutus kuni 2001. aastani, kuigi sanatoorium suleti juba 1982. aastal.

1920.aastate keskpaiku asutati Eestis ka mitmeid tuberkuloosi vastu võitlemise seltse, kes hakkasid korraldama valge lille päevi. Selle raames müüsid vabatahtlikud rinda kinnitatavaid valgeid lilleõisi.

Aastast 2002 on mõis eraomandis. Siit leiab à la carte restorani, luksusliku spaa, 1930-ndate stiilis hotelli, pakutakse erinevaid vabaaja veetmise võimalusi.

Muudetud: 14.09.2026

Metallist vaatetorn, kogukõrgus 19 m, vaateplatvorm 15,3 m kõrgusel.

Lindora laata peetakse igal aastal simunapäeval, 28. oktoobril

Päärdu küla, Märjamaa vald, Rapla maakond, Leht on toimetamisel

Treimani kirik, Rannametsa — Ikla, Treimani küla, Häädemeeste vald, Leht on toimetamisel

Taagepe­ra loss – Euroopa juugendi tipp ja 97 tuba, et pääseda tsaari maksudest

Taagepera loss on Eesti mõisamaastiku tõeline “raskekaallane” – see on hoone, mis ei jäta kedagi külmaks ja mille torn paistab kätte juba kilomeetri kaugusel.

Vaata ka neid kohti

Helme ordu­linnus – rootslaste õhku lastud kants ja neidude iluohverdused

Holdre loss – Taagepera “väike õde”, mis vahetas torni klaverimuusika vastu

Koorküla Põrgu­haud – mõisnike söögisaalist nahkhiirte pansionaadiks

Taagepera loss – Euroopa juugendi tipp ja 97 tuba, et pääseda tsaari maksudest

Helme ordulinnus – rootslaste õhku lastud kants ja neidude iluohverdused

Koorküla Põrguhaud – mõisnike söögisaalist nahkhiirte pansionaadiks