Avi­nurme kirik, kus otse altari ees kõlas “Poisid, ärge laske!”

Avinurme kirik – pühakoda, mille all maa vajus ja mille sees vennad sõdisid.

Avinurme kirik on üle elanud nii kehvast ehitusest tingitud vajumise kui ka eestlaste omavahelise vennatapusõja, millest vereplekid tänaseni kirikus näha.

1870. aastatel tuli päevakorda Lohusuu uue kiriku ehitamine. Avinurme rahvas soovis, et uus kirik ehitataks mitte enam rannavalda, vaid Avinurme. Lohusuu sellega ei leppinud ja sai viimaks oma tahtmise. Uus Lohusuu kirik pühitseti 1882. a.

Avinurme kirikule pandi nurgakivi alles 9. juulil 1906. Projekti valmistas Riia professor Wilhelm von Stryk. Rahvas töötas vaimustusega. Väike ja vaene kogudus sai korda sellega, mis paljudele suurtele kogudustele üle jõu käis. Kiriku ehituseks vajalik raha pandi kokku koguduse liikmete poolt.  Avinurme kirik pühitseti 15. juulil 1909, 1920. aastal sai iseseisvaks koguduseks.

Paraku selgus juba paarkümmend aastat hiljem, et kiriku ehitusel on tehtud viga. Kirik oli ehitatud liiga kehvale, mittekandvale pinnasele ja liiga kitsale vundamendile. Aaastast 1939 on säilinud dokument, mille järgi on  tuvastatud hoone vajumine. Juba tookord mõeldi, mida tasapisi katki vajuva kirikuga peale hakata. Peagi aga hakkas kehtima nõukogude kord ja kiriku remontimise võimalused kahanesid nulliks. Hoone vajus ja pragunes edasi, kaasates ka puukonstruktsioonid.

Teise maailmasõja ajal, 20. septembril 1944 jõudsid Avinurme alla Eesti Laskurkorpuse võitlejad, kes ründasid Eesti Leegioni sõdureid. See oli vennatapusõda, sest vastamisi olid eesti mehed. Taganevad leegionärid võtsid kaasa enamiku haavatuist, üle kümne raskelt haavatu jäeti aga kirikusse lootuses punaste poolel võidelnud kaasmaalaste halastusele. Paraku lasid punaväelased haavatud otse kiriku altari ees maha. Torni varjunud kirikuteener kuulis, kuidas haavatud eesti keeles palusid: „Poisid, poisid, ärge laske!“ Kuuliaugud ja leegionäride vere plekid on näha kirikus tänaseni.

Läbi akna visati sisse käsigranaat, mis lõhkes pinkide vahel. Levis legend, kuidas üks korpusemees olla purjus peaga rääkinud, et komandör kindral Lembit Pärn olla sest veretööst teada saades nõudnud kurjategijast ohvitseri mahalaskmist, kes need haavatud eestlased seal Avinurme kirikus laskis ära tappa.

Selle sajandi alguses asuti kirikut lagunemisest päästma ja edasist vajumist takistama. Oli omamoodi ime, et torn aastatega viltu ei vajunud, vaid otse maasse. Kui nõukogude aeg oleks edasi kestnud ja kirik endiselt remondita jäänud, oleksid asjatundjate hinnangul ühel hetkel puitkonstruktsioonid lihtsalt järele andma hakanud ning tappidest lahti vajunud.

Algusest peale on Avinurme kogudus unistanud suuremast orelist. 2005. aasta suvel pakuti Tartu Pauluse kogudusele kasutatud orelit Saksamaalt Bielefeldist. Pauluse kogudus võttis kingituse tänulikult vastu ning tegi ettepaneku seada see üles Avinurme kirikus. Paarikümne aasta vanuse oreli pühitses Avinurme kirikus praost Joel Luhamets aastal 2006.  2010. aastal sai kirik ka uued tornikellad. Kolm pronksist valatud uut kella on erineva suuruse ja kaaluga – kõige suurema kella läbimõõt on 82 cm ja kaal 320 kg, teine kell 74 cm/240 kg ning kolmas 62 cm/140 kg. Kelladele on graveeritud ladinakeelsed pealiskirjad: kõige suuremale kellale sola Christus (ainult Kristus), teistele sola fide (ainult usk) ja sola gratia (ainult arm).

Kirik on alates 1997. aastast kultuurimälestisena kaitse all.

Vaata ka Avinurme muuseumirong

Muudetud: 02.01.2026