Harku mõis, kus Rootsi kord oma pillid kotti pani ja Vene võim lava üle võttis

1710. aastal, kui Euroopa suurriigid oma jõujooni ümber joonistasid, sattus üks vaikne Põhja‑Eesti mõis korraga maailmaajaloo keskpunkti.

Kujuta ette- Harku mõis, tolmune teerada, paar tõldadega saabunud saadikut… ja otsus, mis muudab terve maa saatust. Just siin lepiti 10. oktoobril 1710. aastal kokku, et Eesti alad lähevad  Rootsi kuninga käest Vene tsaari võimu alla. Üks allkiri ja kaks sajandit ajalugu pöördus uude suunda.

Aga Harku lugu ei alga ega lõpe selle hetkega. Mõisa nime kohtame allikates juba 1372. aastal – see tähendab, et siin oli elu ja liikumist ammu enne diplomaatide saabumist. Praegune peahoone on küll alles 1875. aastast, seega otseselt nende seinte vahel maailmaajalugu ei kujundatud, kuid vana karjakompleks ja pargis kõrguvad kahe torniga kasvuhoone varemed meenutavad igati mõisa kunagist majanduslikku jõukust. Siiski on ka tänase peahoone soklikorruse võlvides ja osaliselt müürides säilinud 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi algusest säilinut.

Tänase peahoone uhkuseks oli aga väike paviljonilaadne kellatorn, otse peaukse kohal. Torn on seal tänini, kella kohta aga on levinud legend, kuidas Harku mõisnik, saanud teada kuulsast pimedast  kellamehest Saksamaal, kutsunud mehe Harkusse kella üles panema. Mees tegi töö ära, aga mõisnik andnud tasuks õige kuldraha asemel valeraha. Kui kellameister pettusest aru sai, palunud luba, et veel veidi parandusi teha. Selle käigus aga pannud pime mees kella hoopis seisma. Ei aidanud enam ei meelitused, lubadused ega piinamised, kella enam käima ei saadudki, ka teiste tuntud kellameistrite abiga mitte.

Pärast mõisareformi rajati siia Harku koloonia – parandusmaja poistele, kes olid juba noores eas kuritegusid teinud. 1928. aastal oli siin 122 kasvandikku, kellest lausa 98% olid toime pannud varguse. Koloonia juures tegutses ka oma 6‑klassiline kool – sest isegi karmides oludes püüti anda võimalus uueks alguseks ja ümberkasvamiseks. Harku ümbruses ootas oma 200 hektarit uudismaad, mille harimiseks otsiti põllumajandust ja maaharimist hästi tundvaid vangivalvureid.

Lisaks noortekolooniale töötas siin ka Harku Vangla täiskasvanud vangidele, mis algselt pidi tulema Kesselaiule,  ja Harku Tööpõlgurite Töölaager tööpõlguritele ja joodikutele. Nii oli Harkus koos keskmiselt 500 kinnipeetavat – väga erineva profiiliga kontingent, mis tegi Harkust omamoodi laia haardega riikliku sunni- ja töökasvatuse keskuse. Päris mõisahäärberis siiski kinnipeetavaid ei hoitud, nemad elasid muudes mõisahoonetes ja ajutistes barakkides. Peahoones toimetas vangla juhtkond.

Uue riigikorra saabudes vangla likvideeriti ja hooned  anti NKVD käsutusse, seejärel tegutses siin Saksa sõjaväe tagalakeskus.

Teise maailmasõja järel kolis mõisasse Eksperimentaalbioloogia Instituut. Laborid, katsed, teadlased – mõis, mis oli kord olnud diplomaatia lava ja hiljem kasvatuse karm kool, muutus teaduse majaks. Ja siis, 1985. aastal, jõudis Harku mõis ka filmilinale, kui siin filmiti linateost „Puud olid…”.

Peale sõda tegutses Harkus pikki aastaid ka naistevangla, kui mõisa peahoonega neil enam seost ei olnud.

Aastast 2014 kuulub mõis koos umbes 60 hektari suuruse ümbrusega välismaisele arendajale. Peahoone seisab suletuna, kuid mõisapark on kõigile avatud.

Muudetud: 12.09.2026