Harku mõis, kus Rootsi kord oma pillid kotti pani ja Vene võim lava üle võttis

1710. aastal, kui Euroopa suurriigid oma jõujooni ümber joonistasid, sattus üks vaikne Põhja‑Eesti mõis korraga maailmaajaloo keskpunkti.

Kujuta ette- Harku mõis, tolmune teerada, paar tõldadega saabunud saadikut… ja otsus, mis muudab terve maa saatust. Just siin lepiti kokku, et Eesti alad lähevad  Rootsi kuninga käest Vene tsaari võimu alla. Üks allkiri, ja kaks sajandit ajalugu pöördus uude suunda.

Aga Harku lugu ei alga ega lõpe selle hetkega. Mõisa nime kohtame allikates juba 1372. aastal – see tähendab, et siin oli elu ja liikumist ammu enne diplomaatide saabumist. Praegune peahoone on küll alles 1875. aastast, seega otseselt nende seinte vahel maailmaajalugu ei kujundatud, kuid vana karjakompleks ja pargis kõrguvad kahe torniga kasvuhoone varemed meenutavad igati mõisa kunagist majanduslikku jõukust.

Pärast mõisareformi rajati siia Harku koloonia – parandusmaja poistele, kes olid juba noores eas kuritegusid teinud. 1928. aastal oli siin 122 kasvandikku, kellest lausa 98% olid toime pannud varguse. Koloonia juures tegutses ka oma 6‑klassiline kool – sest isegi karmides oludes püüti anda võimalus uueks alguseks.

Teise maailmasõja järel kolis mõisa Eksperimentaalbioloogia Instituut. Laborid, katsed, teadlased – mõis, mis oli kord olnud diplomaatia lava ja hiljem kasvatuse karm kool, muutus teaduse majaks. Ja siis, 1985. aastal, jõudis Harku mõis ka filmilinale, kui siin filmiti linateost „Puud olid…”.

Tänapäeval kuulub mõis koos umbes 60 hektari suuruse ümbrusega välismaisele arendajale. Peahoone seisab suletuna ja ootab oma järgmist peatükki, kuid mõisapark on kõigile avatud. Jalutades sellel maastikul, kus kord kõndisid diplomaatide saapad, koloonia poisid, teadlased ja filmitegijad, on tunda, kuidas eri ajastud üksteisega vaiksel häälel vestlevad.

Muudetud: 12.05.2026